Viimased postitused
Minu Jaapan: Kumano Kodo palverännaku maitsed
Kumano Kodo on paik, kuhu armastavad tulla jaapanlased, kes hindavad head toitu, loodust ja matkamist. Öeldakse, et tuhande miiline teekond saab alguse esimesest sammust, nii ka meie puhul. Plaanime kuus päeva veeta selles Jaapani palverännu mekas, läbides 115 kilomeetrit matkaradasid, võttes üle 6100 tõusumeetri, lüües oma palveränduri päevikusse kokku 30 templit ning nautides kohalikke hõrgutisi igas ryokanis, kus majutume.
Esimene lumi ja käänuline teekond Jaapanisse
November, 2024
Esimene lumi otsustab maha sadada just sel päeval, kui alustame oma reisi OHH-ist Tallinna lennujaama eesmärgiga jõuda Jaapanisse. Ilmateade lubab tuisku ja peagi oleme me selle keskel, lootes kõigest hingest, et meie lend väljub.
Helsingisse suunduva lennu pardale pääseme küll hilinemisega, kuid lennuk jääb sõna otseses mõttes õhku rippuma Helsingi kohal – lennujaam võitleb tugeva lumetormiga ja maanduda soovivad lennukid tiirlevad läheduses nagu mesilased ümber mesitaru. Aegajalt jagavad piloot ja stjuardess meiega infot võimalikust maandumise ajast, kuid tegudeni ei jõuta. Iga järgneva minutiga kaob lootus Osaka lennule jõuda. Pea tund hiljem originaalajast puudutavad lennuki rattad maad, jookseme hullumeelse tempoga ühest lennujaama otsast teise. Justkui meie kiuste on Helsingi lennujaam vahepeal poole suuremaks kasvanud. Oma väravasse jõudes veendume lõplikult, meid on maha jäetud… tunde hiljem saame teada, et Osakasse suundunud lennuk ootab rajapuhastust lumest, reisijad vaguralt istumas lennukis, veel viis tundi… meid suunatakse lähedalasuvasse hotelli ööd veetma.
Uued piletid käes, seisame uuel päeval vapralt lennujaamas. Eestisse lubab ilmateade üha suuremat lumetormi. Hinges tiksub lootus, et see lumi ei läheneks Soome kaudu. Vaadates hotelli aknast välja tundub ilm lennujaamas nagu talvemuinasjutus, sinine taevas, valged lumehanged, õhk põhjamaiselt karge…
Oleme kohal!
Tänu lennu hilinemisele poolteist päeva oleme igatpidi hiljaks jäänud. Me põhimõtteliselt jookseme Jaapanisse, aru saamata ja tunnetamata, et päriselt kohal oleme. Jookseme läbi passikontrolli, läbi pagasikontrolli, uuesti labi QR koodi kontrolli, mis on viisa asenduseks loodud ja siis veel viimane mees piiril vaatab üle, et sul kõik kontrollid oleksid läbitud ja lubab meil siseneda riiki. Meie ees olevad turistid saadetakse aga alguspunkti tagasi, nagu Tsirkuse lauamängus, sest mingi linnuke on nende dokumentides jäänud tegemata.
Üsna keeruline protseduur tuleb läbida sooviga siseneda Tõusva Päikese maale.
Esimest korda saame hinge tõmmata ja ümbrust uudistada külakeses nimega Takijiri-oji, kust saab alguse kuus päeva kestev matk mööda iidseid palverännuteid.
Kumano Kodo
Üle 1000 aasta on palverändurid, sealhulgas keisrid ja aristokraadid, ette võtnud palverännaku Kumano juurde. Selleks on kasutatud mägiseid teid, mida tänapäeval kutsutakse Kumano Kodo’ks ja mis kulgeb läbi mägise Kii poolsaare. Jalgsi mööda teid, mis on ääristatud hiiglaslike seedripuudega, on palverännaku lahutamatu osa, kuna sellega kaasnesid omal ajal erinevad usulised rituaalid. Igal sammul sellel rajal võid sa tunnetada kunagiste palverändurite vaimset pingutust sest tõusud ja ka laskumised on märkimisväärsed.
2004. aasta juulis kanti Kumano Kodo palverännuteed UNESCO maailmapärandi nimekirja, raja kogupikkus on 370 kilomeetrit koosnedes viiest omavahel ühendatud rajast Osakast lõuna pool. Samas aga on matkarajad üsna tühjad. Kui esimestel päevadel kohtame mõnd matkajat teel, siis viimastel päevadel üha vähem. Imelised külad ja vanad majad, millest möödume on justkui maha jäetud.
Puud, puud ja puud. Aegajalt pead sa rajal peatuma, et seda ilu endasse salvestada ja kuulatada vaikust või lehtede sahinat jalge all. Arusaadav, miks jaapanlased armastavad seda piirkonda: see on eriline koht, kus veeta kuus päeva matkates.
Majutume ryokanites, sulistame kuumades onsenites
Terve reisi vältel magame me traditsioonilistes jaapanipärastes Ryokanites ehk võõrastemajades, kus toa seinte asemel avanevad õue paberõhukesed lükanduksed, põrandat katmas õhuke tataamivaip, mille peal madrats. Toa seinad ja põrand õhkavad rõskust ja külma, kuid iga tuba on varustatud konditsioneeriga, mis kütab toa mõnusalt soojaks. Jaapanipärases külalistemajas peatumisel on reeglid mõnevõrra erinevad hotellidest, millega harjunud oleme, kuid väikese harjutamise järel tead sa juba, missugused sussid on toas ja õues käimiseks, missuguseid tuleb kasutada tualetti sisenedes.
