Mul on juba aastaid olnud üks põhimõte: ei tasu viriseda, et Eestis ei olnud jälle suve. Kui suve ei ole, tuleb seda ise otsima minna.
Eestlane kipub suve ootama nagu lubadust, mida millegipärast ikka veel usutakse. Igal aastal loodame, et äkki seekord läheb paremini, mais tundub kõik paljulubav, juunis kannatame ära, juulis ütleme, et küll augustis tuleb, augustis vaatame ilmateadet ja hakkame vaikselt endale tõestama, et tegelikult on sügis ka väga ilus aastaaeg.
Olen otsustanud sellest mängust loobuda, kui suvi Eestisse ei tule, lähen mina suve juurde. Selleks ei pea lendama teisele poole maakera ega võtma töölt kolme nädalat vabaks, pole vaja koostada Excelit, kus on eraldi veerud vaktsiinidele, valuutakurssidele ja vaatamisväärsustele, vahel piisab neljast päevast, et olla päris suve sees.
Nagu meie puhul, piisab pikast nädala algusest, sest nädala lõpus ootab kodus taas töö ja päriselu.
Pühapäeva õhtul kella kaheksa paiku istume Tallinna lennujaamas lennukisse. Õues on 12 kraadi ja selline Eesti sügisilm, mille kohta ei oskagi midagi halba öelda, sest ta on lihtsalt täpselt nii hall nagu üks korralik Eesti sügis peab olema. Umbes kuus tundi pärast kodust lahkumist seisame Sitgesi vanalinnas.
On pilkane öö, on septembri lõpp ja õues on 25 kraadi sooja.
Järgmisel päeval tõuseb temperatuur 28 kraadini. Vahemeri on soe, päike kõrvetab lagipähe ja suvi ei paista vähimalgi määral teadvat, et kalender käsib tal juba ammu asjad kokku pakkida.
Lennupiletid Tallinnast Barcelonasse maksid meil kahele umbes 400 eurot. Barcelonast võtsime öise saabumise tõttu takso Sitgesesse, umbes 80 eurot. Päevasel ajal oleks mõistlikum tulla rongiga, kahe inimese peale saab hakkama alla kümne euroga, seda võimalust me tagasiteel ka kasutame.
Nii lihtne see suve leidmine oligi.
Barcelona asemel Sitges
Barcelona on muidugi Barcelona. Me satume sinna peaaegu igal sügisel ja mul ei ole Barcelona kohta midagi halba öelda, otse vastupidi aga seekord ei tahtnud me suurlinna. Me soovisime leida väikese ja sooja linna, kus hommikul hotelliuksest välja astudes jõuad mõne minutiga mere äärde, kus õhtul restoranist väljudes ei pea hakkama uurima, millise metrooliini kaudu ja mitme ümberistumisega koju pääseb, kus tänavad on piisavalt väikesed, kus teisel päeval tekib petlik, kuid väga meeldiv tunne, et sa juba enam-vähem tead, kuhu need viivad.
Sitges asub Barcelonast umbes 40 kilomeetrit lõunas, kunagine kaluriküla, tänapäeval kuurortlinn aga mitte kuurortlinn selles mõttes, nagu meie Haapsalu on kuurortlinn.
Sitgesel on oma iseloom ja üsna kiiresti saab selgeks, et üks oluline osa sellest iseloomust on vabadus.
Sitges on aastakümneid olnud üks Euroopa tuntumaid LGBTQ+ sihtkohti, aga nimetada seda lihtsalt gay-kuurordiks oleks minu meelest liiga lihtne. Siin tundub kuidagi loomulik, et inimesed võivad olla täpselt sellised, nagu nad tahavad ning kummalisel kombel hakkab see kiiresti ka sulle endale külge.
Esimesel päeval jalutame mööda rannikut, ujumisasju pole kaasas, rätikut samuti mitte. Meri on soe, mitte selline „kui sisse hüppad, siis mõne aja pärast enam jalgu ei tunne“ soe, vaid päriselt soe. Päike kõrvetab ja mingil hetkel tekib väga loogiline küsimus: miks peaks inimene, kes tahab ujuma minna, jätma ujuma minemata ainult sellepärast, et tal pole ujumisriideid kaasas?
Sätime riided kaljunukile ja sulpsame paljalt merre, keset päeva, avalikus rannas ja mitte midagi ei juhtu. Keegi ei minesta, ükski vanaproua ei tõsta binoklit silmade ette, maailm pöörleb rahulikult edasi. Ujud ära, tuled veest välja, istud päikese käes, kuni nahk kuivab, tõmbad kleidi uuesti selga ja jalutad edasi.
Sellest saab meil järgmiste päevade rutiin, ujumisriideid me enam kaasa ei võtagi, rätikut ka mitte. Inimene kohaneb kiiresti.
Hotell, kus mõmmid istuvad sinuga hommikusöögilauas
Hotelli valides on mul üks väike probleem, ma olen hotellipidaja. See tähendab, et ma ei oska enam hotelli minna lihtsalt külalisena. Ma vaatan ringi. Mida põnevat on toas? Milline on voodi? Mis on voodi all? Kuidas külaline vastu võetakse? Kes teeb hommikusööki? Mida pakutakse? Mis jääb meelde? Mida pakutakse sellises hinnaklassis, mida meie ise hooajal Old Hapsal Hotelis küsime.
Nii jõudsime Hotel Liberty Sitgesesse, kõigest 14 toaga era-butiikhotell vanalinnas, mõne minuti kaugusel nii raudteejaamast kui rannast. Hotell kirjeldab oma õhkkonda sõnadega personal and tolerant atmosphere – personaalne ja tolerantne aga jätab mainimata karud. Karusid on siin palju, kohe väga palju.
Hotel Liberty
Hotel Liberty asub 19. sajandi lõpu niinimetatud Kuuba stiilis majas. Selleks, et aru saada, miks keset Katalooniat üldse Kuuba maju leidub, tuleb minna ajaloos paarsada aastat tagasi.
18. ja 19. sajandil läksid paljud Sitgesi noored mehed üle Atlandi õnne otsima. Eriti Kuubale ja Puerto Ricosse. Mõnel läks seal päris hästi. Raha teeniti muu hulgas veini, suhkruroo, tubaka ja kangete jookidega ning jõukalt kodumaale naasnud mehed hakkasid Sitgesesse uhkeid villasid ehitama, neid kutsuti americanos või indianos. Nende jälg on linnas tänini nii tugev, et Sitgeses on terve tänav nimega Carrer de l’Illa de Cuba ehk Kuuba saare tänav. Just ühes sellises ajaloolises majas meie hotell asubki.
Kaisukarude maailm
Ajalugu ei ole Liberty ainus kiiks, hotell on täis kaisukarusid. Mõmm koridoris, mõmm trepil, mõmm riiulil, mõmm aias, mõmm vaatab nurga tagant, mõmm istub hommikusöögilauas. Neid on nii palju, et mingil hetkel lõpetad küsimise, miks. Sa lihtsalt aktsepteerid, et elad nüüd hotellis, kus karude populatsioon ületab inimeste oma.
Hotelli aed kannab nime Teddy Bear Garden. Esimesel päeval tundub see kõik natuke veider, teisel päeval tundub see juba täiesti normaalne, kolmandal päeval oleks ilmselt imelik, kui mõmmit ei oleks.
Mõmmi ei ole siin päris juhuslik tegelane, kaisukaru on ju üks universaalsemaid turvatunde sümboleid: midagi pehmet ja tuttavat, mille kõrval ei pea ennast kuidagi tõestama. Liberty puhul sobib see eriti hästi hotelli mõttega olla koht, kus igaüks võib ennast vabalt ja hoitult tunda. Eks ole selles ka paras annus eneseirooniat: kui oled juba otsustanud, et sinu hotelli sümbol on kaisukaru, siis pole mõtet piirduda ühe tagasihoidliku eksemplariga vastuvõtulaua nurgas. Siin on mindud lõpuni, mõmmid on vallutanud aia, koridorid, trepid ja hommikusöögitoa ning lõpuks hakkab tunduma, et meie oleme hoopis nende hotellis külas.
Just siin taban end mõttelt, et tegelikult teeme meie Haapsalus täpselt sedasama, seda lihtsalt omal moel. Libertys on mõmmid, Old Hapsal Hotelis on terve maailm. Meie tubades on Bali, Maroko, Itaalia, Boliivia, Prantsusmaa, India, Gruusia ja teised paigad, mis meid on inspireerinud ja kust midagi olulist endaga koju kaasa toonud. Liberty pererahvas on ehitanud oma maailma vana Kuuba maja, karude ja tolerantse õhkkonna ümber. Kaks täiesti erinevat väikest hotelli kahes täiesti erinevas linnas, aga mõte nende taga on üllatavalt sarnane, see jääb meelde.
Väike hotell ei pea olema suure hotelli miniatuurne koopia, ta võib olla natuke imelik, sel võivad olla kiiksud, sel võib olla oma nägu. Ilmselt sellepärast me reisides just selliseid hotelle otsimegi.
Kaluriküla, mida polnudki
Paar päeva Sitgesi kuumuses on piisav, et Eesti suvest kangeks jäänud kondid jälle üles sulaksid ja tekiks tahtmine kaugemale vaadata. Avan kaardi, kaheksa kilomeetri kaugusel asub Vilanova i la Geltrú, mille kirjelduses seisab: kalurilinn. Kalurilinn! Minu peas käivitub kohe film: väike sadam, vanad kalapaadid, päikesest parkunud kalurid parandavad võrke. Sadamas on pisike restoran, millel loomulikult puudub korralik koduleht ja seda ei leia google mapsist, sest peremehel pole selleks aega, ta peab ju kala püüdma. Laual aurab äsja merest püütud kala ja klaasis sillerdab külm valge vein.
Lähme! Istume Sitgeses kohalikule bussile ja paarikümne minuti pärast oleme kohal.
Ja…Ei. Vilanova ei ole üldse see linn, mille olime vahepeal oma peas valmis ehitanud. Pärast Sitgesi kitsaid tänavaid, väikeseid kohvikuid, kõrvuti istuvaid paare, rihma otsas jalutavaid pisikesi koeri ja seda mõnusat kerget olemist tundub Vilanova suur ja kuidagi kõle. Mere poole viib lai promenaad, sadam on tohutu, nii tohutu, et meie kujuteldav päevitunud kalur koos oma väikese restoraniga võib vabalt kusagil seal olla, aga meil kaob tahtmine teda otsida sest ta on kusagil peidus.
Imeilus matkarada
Vaatame teineteisele otsa. „Lähme koju tagasi.“ Google maps kaart näitab, et mööda rannikut saab jalgsi tagasi, matkaraja pikkus umbes 16 kilomeetrit. Vot selline peab üks matkarada olema: meri kogu aeg kõrval, rada lookleb üles ja alla, aga ei mingeid tapvaid tõuse ega kaljuservi, kus peaks elu mõttetuse üle järele mõtlema. Vahepeal läheb tee päris rongirööbaste kõrval, siis tõuseb jälle mere kohale. Taevas on pilvine, pärast paari päeva halastamatut päikest tundub pilv korraga looduse suurima kingitusena.
Me kõnnime ja kõnnime, kuni rada laskub ühte väikesesse üksildasse randa, sellisesse, kuhu autoga ei pääse ja kuhu niisama ilmselt ei satu. Rannas peesitavad inimesed, vaatan korra ringi, eranditult kõik on mehed, paljad mehed, palju paljaid mehi. Paistab, et oleme sattunud randa, mille vabameelsed mehed on enda jaoks juba ammu avastanud aga pärast mitmeid kilomeetreid matkamist on mul täiesti ükskõik, kelle rand see administratiivselt, kultuuriliselt või filosoofiliselt on. Mul on palav ja meri vahutab ja vesi on 25 kraadi. Nagu me oleme juba õppinud, ujumisriiete puudumine ei ole Sitgeses kuigi veenev põhjus ujumata jätmiseks.
Matkariided sätime kaljunukile ja hei hopsti merre. Ujume, kuivatame end päikese käes, tõmbame higised matkariided tagasi selga ja ning sammume edasi.
No ja siis muidugi toit
Reisil jõuame varem või hiljem ikka toiduni, tavaliselt varem. Hotel Liberty hommikusöök on nagu hotell ise: väike, armas ja personaalne. Üks omanikest on igal hommikul kohal, toob külalistele kohvi ja juba teisel päeval mäletab, mida keegi joob. See on väike aga oluline detail. Hotellinduses koosnebki suur osa heast tundest väikestest detailidest.
Hommikusöögi valik pole tohutu, aga kõik on maitsev: saiad, koogid, juustud, singid. Muna keedab igaüks endale ise, täpselt nii vedelaks või kõvaks, nagu talle meeldib.
Esimesel hommikul on kõik väga armas, teisel hommikul samuti, kolmandal hakkab minus ärkama hotellipidaja, neljandal on ta juba täiesti üleval sest kui oled ühes hotellis neli ööd, hakkad unistama hommikusöögilauas mõnest muutusest. Võib-olla märkan seda rohkem just seepärast, et teen ise hotellis hommikusööke. Kui külaline viibib meil pikemalt, püüan tema hommikuid natuke muuta, ühel päeval omlett, teisel munapuder, riisipudru asemel kaerahelbepuder. Ei midagi revolutsioonilist, lihtsalt nii palju, et neljapäev ei oleks esmaspäev, millele on uued sokid jalga pandud.
Kohalik turg ja melu ümber toidu
Ja siis on siin veel üks äge asi, nimelt hotelli uksest välja astudes asub üle tee kohalik turg, selle taga suur toidupood. Astun sisse ja seal nad on: meetrite viisi puu- ja köögivilju, tomatid, virsikud, viinamarjad, salatid, värvid ja lõhnad. Selline valik, mille ees äsja oma kodutomatitest kõhu punni söönuna muutun siiski hetkeks vaikseks. Vaatan neid lette ja mõtlen, kui vähe oleks tegelikult vaja, et hotelli hommikusöögilaud sinu sealviibimise neljandal päeval pisut teistsugune välja näeks.
Ostan paki rukolat ja võtan selle järgmisel hommikul hotelli hommikusöögile kaasa. Jah, läksin Hispaaniasse puhkama ja võtsin oma värske salati kaasa.
Turg ise on väike ja armas, ühel pool kohalik kala ja mereannid, teisel pool maitseained, oliivid ja kõik muu, mille vahel mina võin veeta märksa rohkem aega, kui ülejäänud reisiseltskond normaalseks peab.
Mulle meeldib Vahemere maade juures see, et toit ei ole mingi eraldi sündmus, toit lihtsalt on: turul, tänaval, kodus, kohvikus, elus.
Kalmaar, ämm ja aadlisoost veis
Viimasel hommikul loobume hotellihommikusöögist sootuks. Mul on nimelt üks kindel mõte: tortilla de patatas ehk Hispaania kartuliomlett: kartul, muna, oliiviõli ja sibul. Nii lihtne. See on üks neist roogadest, mis tõestab, et hea toit ei vaja tingimata 17 komponenti, kolme erinevat vahtu ega ettekandja kümneminutilist seletust selle kohta, millisel põllul kartul üles kasvas ja milline oli tema suhe mullaga.
Otsin arvustuste järgi välja koha, kus pidavat saama linna üht parimat tortillat – La Butaca Cafeteria.
Meie õnneks asub see hotellist umbes 200 meetri kaugusel, Sitgeses hakkab üldse üsna kiiresti tunduma, et kõik vajalik asub 200 meetri kaugusel.
Astume sisse väikesesse kohvikusse, mis näeb välja täpselt selline, nagu üks Hispaania väikelinna hommikusöögikoht minu ettekujutuses välja peab nägema. Ei mingit disainvalgustust ega samblaseina, leti taga on mees, leti peal empanada’d ja tortillad ning õhus hõljub kohvilõhn ja sisse imbuv suitsuvine.
Linna parimad empanadad
Mees leti taga kiidab oma empanada’sid ja tortillasid, need pidavat olema „linna parimad“ „Jaa, ma tean,“ vastan mina. „Sellepärast me siin olemegi.“ Jutu sees selgub, et tortillad on valmistanud tema ämm. See lause muudab kogu siinoleku mõtte veelgi usaldusväärsemaks sest kui mees on valmis avalikult kuulutama, et tema ämm teeb linna parimat tortillat, peab selles olema vähemalt mingi tõetera.
Lauale tuleb aurav kohv, soe kana-empanada ja kaks tortillat – üks kartuli, teine suvikõrvitsaga, ei midagi keerulist ja kõik on väga maitsev. Selline toit, mille puhul tekib jälle küsimus, miks me vahel köögis nii hirmsasti üle pingutame :-).
Õhtuti kõnnime mööda Sitgesi vanalinna tänavaid ja otsime uusi maitseelamusi. Kitsad tänavad on restorane täis, lauad ulatuvad peaaegu ühe maja seinast teiseni. Inimesed söövad, joovad, räägivad, naeravad, tõstavad klaase ja vaatavad möödujaid. Mõnel laudkonnal pole laual enam ammu midagi peale tühja veiniklaasi, aga lahkuda ei paista neil kiiret olevat sellegipoolest.
Parim toiduelamus suvalisest rannapuhvetist
Kõik see lubab suuri maitseelamusi, siis juhtub midagi, mida reisidel ikka juhtub: kõige parem toit ei tule kõige uhkemast restoranist, see tuleb täiesti suvalisest rannapuhvetist. Tellime kalmaari, ei mingit erilist serveeringut, ei mingit pintsliga taldrikule tõmmatud kastet ega kolme täppi, mille funktsioonist keegi päriselt aru ei saa. Lihtsalt grillitud kalmaar küüslauguõliga. Kõrvale külm valge vein ja värske sai, millega pärast taldrikule jäänud küüslauguõli kokku korjata.
Teenindaja ütleb, et kalmaar on värske, äsja siitsamast merest püütud ja see maitsebki nii: värske ja merene, täpselt selline toit, mille pärast tasub Vahemere äärde sõita.
Ühel teisel õhtul õnnestub meil aga ühes vanalinna peenemas restoranis saada selle reisi suurim toidupettumus. Palume teenindajal soovitada parimat kohalikku liha. Mina loodan salamisi, et nüüd hakatakse rääkima erinevatest Ibérico sealiharoogadest, aga ei, tema meelest peame kindlasti võtma veiseribi. 65 eurot kilo ja kahe peale tuleks tema arvates võtta vähemalt poolteist kilo.
Selle hinna juures hakkad juba eeldama, et veis pidi olema vähemalt aadlisoost, vabapidamisel mõnes Hispaania lossis ja saanud õhtuti enne magamaminekut klassikalist muusikat kuulata. Olgu, usaldame inimest, ootused on kõrgel. Ribi saabub, lõikame, närime, närime veel natuke, vaatame teineteisele otsa. Ei. Liha on nätske, kiuline ja täis vaherasva, millest hammas lihtsalt läbi ei hammusta. Üks kehvemaid roogasid, mida selle reisi jooksul söönud oleme. Aga juhtub ja tegelikult on seegi reisielamus, kõik ei pea olema suurepärane, mõnda toitu mäletad aastaid just seepärast, et see oli nii hea ja mõnda sellepärast, et maksid selle eest 65 eurot kilo.
Gastronoomiline õppetund
Õnneks ei pea Sitgeses söömiseks üldiselt väga sügavale rahakotti vaatama. Tavaliselt saab pearoa umbes 12–18 euroga ja pudeli head veini lauale umbes 22 euro eest. Eestlase jaoks pole siin restoranis söömine mingi Vahemere-puhkuse luksus, hinnad on üsna samad või kohati isegi madalamad kui Haapsalus.
Meie nelja päeva kõige tähtsam gastronoomiline õppetund on lõpuks väga lihtne, kui väikeses rannapuhvetis öeldakse, et kalmaar tuli täna siitsamast merest, siis telli kalmaar, kui kohvikupidaja vaatab sulle särasilmi otsa ja ütleb, et tema ämm teeb linna parimat tortillat, siis telli tortilla ja kui keegi soovitab sulle 65 eurot kilo maksvat veiseribi ning arvab, et kahe peale võiks seda võtta poolteist kilo, siis… telli parem mitu kalmaari ja mine järgmisel hommikul ämma juurde tortillat sööma.
Kas Sitgesesse tasub minna?
Kui küsida, kas ma Sitgest soovitan, siis kindlasti. Võib-olla mitte inimesele, kes tahab nelja päevaga kõik vaatamisväärsused läbi joosta, igaühe ees kohustusliku pildi teha ja õhtul hotellis nimekirjast järjekordse linnukese maha tõmmata.
Sitges ei ole minu meelest selline koht. Siin ei peagi kogu aeg midagi tegema. Hommikul lähed kohvi jooma, jalutad turult läbi ja keerad mõnele tänavale, kuhu sul tegelikult üldse asja ei olnud. Ühel hetkel saab tänav otsa ja meri tuleb vastu. Siis kõnnid mööda rannikut, kuni palav hakkab, ja lähed ujuma. Ujumisriided võivad kaasas olla, aga nagu meie reis näitas, ei ole need Sitgeses tingimata hädavajalikud.
Sööd seal, kus parasjagu hea tundub, istud maha, kui tahad, lähed edasi, kui tahad ja üsna kiiresti märkad, et sinulgi pole enam kuhugi kiiret. Kohvri pakkimisega pole vaja üle pingutada: paar õhukest kleiti, suvekingad ja ongi peaaegu kõik, sest samal ajal, kui Eestis otsitakse kapist juba sügisjopet, on septembri lõpus Sitgeses 27–28 kraadi sooja.
Neli päeva on täiesti piisav, et Eesti sügis korraks peast välja saada.
Mõtle sellele: õhtul oled veel Tallinnas ja kuus tundi hiljem Vahemere ääres. Järgmisel hommikul sööd tortilla’t, päeval kõnnid mööda rannikut, vahepeal hüppad merre ja õhtul istud vanalinna tänaval, ees klaas külma veini, ning vaatad mööduvaid inimesi, kellest mitte kellelgi ei paista olevat kuhugi kiiret.
Tundub üsna mõttetu igal aastal kurta, et Eestis jälle suve ei olnud, kui suvi sinu juurde ei tule, võib ju lihtsalt minna sinna, kus ta parasjagu on.
Ja üks postkaart palun ka
Meil on reisides juba aastaid üks väike komme: saadame igast kohast, kuhu satume, koju postkaardi.
Viimased viis aastat oleme saatnud ühe ka Old Hapsal Hoteli aadressile, mingil hetkel hakkasid sama tegema meie külalised. Nüüd jõuavad hotelli postkaardid maailma eri paikadest ning paneme need teistele külalistele vaatamiseks seinale: ühel seinal aastate jooksul meie endipoolt saadetud, teisel külaliste.
Mulle meeldib see mõte: keegi on kusagil kaugel või natuke vähem kaugel, näeb midagi ilusat, naljakat või kummalist ja mõtleb hetkeks meie peale. Meie Sitgesi kaart läks samuti posti, kui sina satud Sitgesesse või ükskõik millisesse maailma nurka, saada meile kaart, kirjuta, kus sa oled ja mis seal on sellist, mida meiegi peaksime kunagi nägema, maitsma või kogema sest mine tea, kui Eestis järgmisel aastal jälle suve ei tule, tuleb meil ju kusagilt otsimist alustada.
Loe lähemalt meie “Reisi reisimata!” sündmustest siit ja tule ise ka!