See on meie matkabussireisi teine lugu. Kuidas meie hotell matkabussiks kahanes, loe esimesest osast.
Lihaleti külma klaasi tagant vaatavad mulle vastu kaks kollaka nahaga pardifileed ja hinnasilt, millel seisab 26 eurot. Saan kohe aru, et meie õhtusöögi eelarvest jäänuks järele vaid neli eurot.
Nii algab eksperimendi „Matkabussi köök“ esimene katse, Montpellier’ külje all E.Leclerci hüpermarketis, kuskil poolfabrikaatide ja juustuleti vahel.
Need neli eurot ei ole juhuslik number. Enne reisi püstitasime endale ülesande, mis tundus üsna lihtsalt teostatav: kolmes riigis ja kolmest kohalikust supermarketist või turult ostetud toorainest valmib kolm õhtusööki kahele ning igaüks neist maksab koos pudeli veiniga kuni 30 eurot. Siin, pardifileede leti ees ja nende hindu vaadates, saan esimest korda aru, et ülesanne ei ole päris nii lihtne, kui esialgu paistis.
Restoraniköögis algab õhtusöök ammu enne, kui pliidi kuumaks ajame: menüü on paigas, toorained tellitud täpselt vajaduse järgi tarnijatelt, kelle kvaliteeti tunneme, ning iga nuga ja pann on oma kohal. Matkabussis on kõik teisiti. Kööki mahub üks pisike gaasipliit, pann ja pott, väike gaasigrill elab bussi kõrval õues, söögisaaliks on matkalaud kämpingu murul ning kokk, kes oma köögis teab iga toote päritolu, seisab võõras poes ja arutab, kas pakil on kirjas koor või kohupiim. Just selles peitub katse võlu: kas võõra maa supermarket pakub rohkem maitseid ja väljakutseid, kui esmapilgul paistab?
Eksperimendi reeglid
- kõik toorained tulevad ühest kohalikust supermarketist või turult;
- eelroog: salat ja lisand;
- pearoog: valk, süsivesik ja salat;
- pudel selle maa veini, mis toiduga sobib ja maksab kuni kolmandiku eelarvest;
- kahe peale kuni 30 eurot;
- köök: gaasipliit, pann, pott ja väike gaasigrill.
Arvestus käib ausalt, nii nagu majandusharidusega kokk seda ikka teeb: tšekilt loeme kokku ainult selle, mis tegelikult taldrikule jõudis. Kui pakis on üheksa šalottsibulat ja kasutad neist kolm, ei lähe ülejäänud kuus selle õhtu arvesse, vaid sõidavad meiega edasi ja lõpetavad oma teekonna näiteks järgmise hommiku omletis või ülejärgmise õhtusöögi kastmes.
Veinivalikul lähtume toidust, mitte sildist: kõigepealt otsustame, mis õhtul pannile läheb, ja alles siis otsime riiulilt pudeli, mis selle kõrvale sobib. Reegel on lihtne: vein ei tohi maksta üle kolmandiku kogu eelarvest. Selle piiri sees on otsimine kõige põnevam osa: leida pudel, mis sobib toiduga nii hästi, et selle hind ei tulegi meelde.
Sisukord: Prantsusmaa · Hispaania · Portugal · Kolme riigi võrdlus
Prantsusmaa: vasikas, Burgundia ja kitsejuust
Part, mida me ei saanudki
Pika sõidupäeva jooksul kõrvalistmel istudes olin jõudnud prantsuse köögi üle põhjalikult mõtteid mõlgutada ning menüü oli peas valmis enne, kui poe uksest sisse astusin. Pearoaks pidi tulema pardifilee ehk magret, selle kõrvale pardirasvas kuldseks praetud ja puljongis pehmeks hautatud kartulid ning austerservikute ja crème fraîche’iga kaste. Eelroaks plaanisin Lõuna-Prantsusmaa kitsejuustu, mis sulab grillil krõbeda ciabatta peal. Nagu kõrvalistmel sündinud plaanid ikka, oli see menüü rahakotist pisut julgem, ja pardi hinnasilt tõmbas sellele kriipsu peale juba esimese viie minutiga.
Siis läks asi keeruliseks: kerisin peas retsepte ja nuputasin, millega part asendada, kuid jahutatud liha või kala, mille hind meie eelarvesse mahuks, ei olnud naljalt leida ning pool poodi oli täis poolfabrikaate. Muidugi oleks olnud lihtne võtta valmistoit ja see pannil soojaks lasta, kuid ma ei oleks suutnud sellist õhtusööki Veikole tõsise näoga maha müüa.
Pardikoivad olid soodsamad, kuid vajavad ahju või pooleteisetunnist hautamist, ja ahju matkabussis ei ole. Vutid olid armsad ja lambakarree tõi silme ette Provence’i ürdid, kuid kõigil neil oli üks ühine viga: kõrge hind.
Lõpuks jäi silm pidama väikestel ümaratel medaljonidel, mille sildil seisis grenadin de veau. Need on vasikafilee lõigud, mille ümber lihunik on sidunud õhukese rasvariba, et õrn liha kuumuses ära ei kuivaks. Kaks pakki, kokku neli medaljoni, maksid 10,10 eurot. Nii muutus part vasikaks ja meil oli lõpuks aega mõelda ülejäänud toorainetele ning muidugi veinile.
Saint-Véran jäi riiulisse
Prantsuse supermarketi veiniriiul on koht, kus võib ka kogenud veinisõber ära eksida, sest valik on lai ja hinnasildid ei asu alati selle pudeli all, mille kohta nad käivad. Õrn vasikaliha jääks tugeva punase veini kõrval tahaplaanile, koorene seenekaste vajab aga valget veini, mis on piisavalt täidlane, et kastme kõrval mitte ära kaduda, ja piisavalt värske, et selle rammusust läbi lõigata.
Esimesena jäi silma Saint-Véran, Burgundia lõunaosa Chardonnay, mis oleks kastmega ideaalselt sobinud. Selle 15-eurone hind oleks aga meie veinireegli kohe esimesel õhtul murdnud. Valik langes tema lähimale naabrile, Sangouard-Chêne’i veinimõisa Mâcon-Villages’ile, mis on sama iseloomuga, kuid pisut tagasihoidlikum, ja maksis 8,95 eurot. Nii jäi eelarvesse ruumi ka kitsejuustule.
Languedoci aktsent
Kohalikku hõngu tõid lauale kaks toodet. Esimene oli Pélardon, väike ümar kitsejuust umbes tunnise sõidu kauguselt Cévennes’i mägedest, mis kannab kaitstud päritolunimetust ja mille pähkline aroom grillil küpsedes kohe ninna lööb.
Teine oli lambapiimast crème fraîche, mis seisis piimaletis tavalise koore kõrval nii loomulikult, nagu oleks see kõikjal maailmas iseenesestmõistetav; siinkandis see ongi, sest loode pool, Larzaci platool, lüpstakse lambaid Roqueforti jaoks. Sellest lambapiimast „hapukoorest” sai minu selle reisi esimene lemmik, sest kuuma kastmesse lisatuna jääb see siidiselt kreemjaks ega lähe kalgendiks.
Salatiletis ootas meid väike pettumus, sest värsked salatilehed ei näinud just isuäratavad välja. Endiivid seevastu olid kenad ja kahvatukollased, nagu pimedas kasvanud köögiviljale kohane, ning prantslaste talvesalatina sobisid need nii eelroa kui ka pearoa juurde, sest nende kerge kibedus teeb suu iga ampsu järel taas värskeks.
Matkabussi köök Sitgeses
Toidukotid sõitsid meiega üle piiri Hispaaniasse ja õhtusöök sündis järgmisel päeval Sitgesi kämpingus, palmide ja armsate õuetulukeste all, matkalaual, mis muutus tol õhtul meie matkarestoraniks. Tööjaotus oli lihtne: pliidil valmisid kartulid ja kaste, grillil liha ja juustusaiad.
Väikestel kartulitel lõikasin ära ülemise ja alumise otsa, et alles jääks paks silinder kahe lameda küljega, pruunistasin mõlemad küljed pannil kuldseks ja lasin neil kaane all puljongis pehmeks haududa, kuni need olid kogu vedeliku endasse imenud. Prantslased kutsuvad neid pommes fondantes ehk sulavateks kartuliteks ja see nimi on täpne: kartulid sulavad suus.
Austerservikud rebisin ribadeks ja panin need kuivale kuumale pannile, kuni need hakkasid servadest kuldseks muutuma. Samal pannil hautasin pehmeks šalottsibulad, seejärel läks pannile lonks Mâconi ja lõpuks lambapiima crème fraîche, mis andis kastmele kerge hapukuse ja pähklise sügavuse.
Grillil küpsesid vasikamedaljonid kolm minutit ühelt ja paar minutit teiselt poolt ning lõpuks hoidsin neid veel minuti servapidi, et rasvariba saaks mõnusalt krõbedaks.
Samal ajal sulas grilli jahedamal äärel baguette’i viiludel Pélardon. Endiivid said oma kastme õlist, sidrunist, sinepist ja tilgast meest ning kui liha oli puhanud, oli laud kaetud. Õhtusöök oli, ütlen ausalt, matkabussi restorani kohta vägev.
Mis ajas eelarve lõhki?
Kassas näitas tšekk 38,31 eurot, kuid nagu kokku leppisime, loeme ainult seda, mis jõudis taldrikule. Medaljonid, seened, juust ja vein läksid viimseni käiku, endiividest, šalottsibulatest, kartulitest ja baguette’ist aga vaid osa, nii et taldrikul maksis õhtusöök kahele 33,31 eurot ehk 16,66 eurot inimese kohta.
Kolm eurot ja kolmkümmend üks senti üle eelarve. Süüdlast ei pea kaua otsima: vein jäi reegli piiresse, kuid vasikas ja kaks Pélardoni maksid kokku peaaegu poole kogu õhtusöögist. Ilma veinita läks toit maksma 24,36 eurot, mis on kahekäigulise vasikafilee-õhtusöögi eest üsna mõistlik summa ka Eesti hindadega võrreldes. Ülejäänud endiivid, šalottsibulad ja kartulid sõitsid meiega edasi lõunasse, kus neid ootavad juba järgmised õhtusöögid.
Hispaanias jääb eelarveks endiselt 30 eurot, kuid seekord on plaanis mereandidega paella ja pudel Sanlúcari manzanillat. Kas Hispaania lett on meie vastu lahkem kui prantsuse oma, selgub järgmises peatükis.
Hispaania
Peatükk lisandub pärast õhtusööki Cádizi lahe ääres.
Portugal
Peatükk lisandub pärast õhtusööki Portugalis.
Kolme riigi võrdlus
| Prantsusmaa | Hispaania | Portugal | |
|---|---|---|---|
| Pood | E.Leclerc, Saint-Aunès (Montpellier) | ||
| Eelroog | Endiivisalat ja grillitud Pélardon | ||
| Pearoog | Vasikamedaljonid austerservikute kastmega, fondant-kartulid, endiivisalat | ||
| Vein | Mâcon-Villages, 8,95 € | ||
| Tšekk | 38,31 € | ||
| Taldrikul kahele | 33,31 € | ||
| Inimese kohta | 16,66 € | ||
| Eelarve 30 € | 3,31 € üle |
Daire on Old Hapsal Hoteli perenaine ja kokk Haapsalust. Selle reisi maitsed jõuavad talvel meie „Reisi reisimata!“ õhtusöökidele.