Esimese osa lõpetasin El Puerto de Santa María karavanpargis, kus halloween oli võtnud meilt une ja Lamuult viimasegi usu normaalsetesse inimestesse. Sealt edasi viis tee meid üle Portugali piiri, mööda auklikke kõrvalteid põhja poole sõbra sünnipäevale, Douro orgu ja lõpuks Portugali tabanud tormi eest põgenedes tagasi Hispaaniasse, Vahemere äärde. See on lugu sellest, mida kuu aega matkabussiga Portugali ja tagasi sõites meile maitsete, inimeste ja iseenda kohta õpetas.
Minu unistuste värvilised majad
Minu unistus värviliste majadega Portugalist hakkas tõeks saama juba Ayamontes, viimases Hispaania linnakeses enne piiri. Sõber Mariliis on sinna suvekodu ostnud ja püüab juba mõnda aega meile istutada pähe mõtet sama teha. Sõitsime linnakesse sisse pool kolm öösel, linna tänavad olid keset ööd täis pidutsevaid inimesi. Olen üsna kindel, et neid oli sel novembriööl väljas rohkem kui Haapsalus kõige soojemal suveõhtul.
Järgmisel päeval Mariliisiga sõnumeid vahetades selgus, et tema maja asub Ayamonte teises servas, vaatega ookeanile, ning seal on rahulik ja mõnus. Suvekodu me siiski veel ei osta. Matkabussiga külast külla ja perest perre sõitmine tundub endiselt põnevam, sest iga päev toob uue vaate, uue toidu ja uued inimesed. Mida kauem teel oleme, seda selgemini mõistame, et meid kannustavad edasi vaheldus ja uudishimu, mitte soov kuskile pidama jääda.


Lõuna-Portugalist põhja poole

Portugal võttis mind vastu magustoiduga, mis oli tema poolt julge samm, sest magusat ma ei söö ega mõista päris lõpuni ka neid, kes seda palju söövad. Olhão turu kõrval kohvikus seisis aga laual pastel de nata, mis oli ahjust tulnud vaid mõni minut tagasi: krõbe lehttainast pesa, selle sees soe munakreem ja pealt tumedaks kõrbenud laigud. Samas nii lihtne ja teisalt nii eriline. Tellisin kõrvale tassikese kohvi. Mõru kohv ja soe kreem on paar, mille kooslust on keeruline seletada, see lihtsalt on võrratult hea. Teine ja arvatavasti selle reisi viimane nata ootas mind Kristeli juures viimasel hommikul, kui ta oli pagariärist läbi lipanud ja mõned meile hommikusöögilauale kaasa haaranud.


Sagresest, surfarite lemmikrannast, kus soe tuul ei vaibu hetkekski, oli Ílhavosse Kristeli juurde umbes 600 kilomeetrit. Oli isadepäev, mul oli hea tuju ja lubasin Veikole, et sõidan selle maa ise. Veiko pakkus välja, et kiirteid võiks vältida ja sõita mööda rannikut, sest seal on ju ilusam. Mõeldud, tehtud.
Juba esimeste kilomeetritega sain aru, et see oli vale mõte, sest Portugali kõrvalteed on hullemas seisus kui Eestis kõige kaugem külatee. Ühel hetkel tekkis tunne, et aitab, ning hakkasin kaardilt esimest kiirteele viivat teed otsima. Siis aga selgus, et järgmine mahasõit on sada kilomeetrit eemal. Ei jäänud muud üle, kui see maa ära sõita ja püüda leida ümbrusest midagi ilusat, imestades samal ajal, kes küll nendes külades elab ja kuidas ta mööda selliseid teid õhtuti koju jõuab.
Vicentino veinimõis ja Kristeli soovitused
Just siis, kui olin valmis Portugali teedeametile kirja kirjutama, ilmus tee äärde veinimõis, mis oli hooaja lõpust hoolimata avatud ja võttis meid avasüli vastu. Vicentino Wines kuulub norralasele, kes kolis kunagi Portugali, alustas põllumajandusega ja hakkas veini tootmisega tegelema alles paarkümmend aastat hiljem. Atlandi ookeanilt puhuv jahedus annab tema veinidele värskuse, mida nii kaugel lõunas ei oskaks oodata.
Degusteerisime, kuulasime lugusid norraka elust Portugalis ja ostsime kaasa magnumpudeli punast Touriga Nacionali, sünnipäevakingiks meie armsale sõbrale Annelyle. Lahkusime veinimõisast hoopis teise tujuga, sest see juhuslikult teele sattunud veinimõis oli andnud meile võimaluse selga sirutada ja mõne sõõmu head veini mekkida. Oleksin ma aga teadnud, et Ílhavosse jõudmine võtab terve päeva, poleks ma lasknud Veikol kõrvalistmel seda esimest õlut avada.


Kristel oli meile juba enne saatnud pika nimekirja kohtadest, mida Lõuna-Portugalist põhja poole sõites külastada, üks ahvatlevam kui teine. Ta soovitas sõita Algarvest mööda rannikut Comportasse, väikesesse külla riisipõldude, männimetsade ja pikkade liivarandade keskel, ning vaadata Carrasqueira vana kalasadamat, mille puidust paadisillad seisavad vaiadel vee kohal. Sealt oleks tee viinud Tróia poolsaarele, kus ühel pool on Atlandi ookean ja teisel pool Sado jõe suue, ning edasi praamiga Setúbali, kus hea õnne korral võib näha delfiine.
Nimekirjas olid veel keskaegne Óbidos oma kirsilikööri ginjinha'ga, Nazaré, mille hiidlainete hooaeg algab just novembris, ning Alcobaça ja Batalha kloostrid, rääkimata Fátimast, mida Kristel nimetab Portugali Vatikaniks. Kõik see jäi seekord nägemata. Ikka ja jälle tabasin end mõttelt, et oleksime pidanud tulema kaheks kuuks, sest isegi kuu aega matkabussiga ei ole Portugali jaoks piisavalt. Kristeli nimekiri jääb ootama järgmist korda ja juba praegu tean, et see on hea põhjus tagasi tulla.
Neli päeva Tigu Kristeli juures
Miks Kristelit Tigu Kristeliks kutsutakse? Aastaid pidas ta Tallinnas Vilmsi tänaval restorani Tigu ja Tallinnas elades käisime seal tema maitsvate roogade pärast üsna tihti. Nüüd elab ta juba üle kümne aasta Portugalis ja rendib Ílhavos oma kodu juures külalistele välja kolm tuba. Kristeli juures jätsime kogu reisi jooksul vaid korra oma matkabussi üksi hoovi ja magasime päris voodis, seda kolmel ööl järjest! Põhjus oli lihtne: meie armas sõber Annely oli koos Andresega Portugali lennanud, et pidada siin oma 52. sünnipäeva.
Neli päeva Kristeli juhtimisel läbi erinevate mõisate ja lossiparkide, restoranide ja keraamikatehaste möödusid sellise tempoga, et silme eest läks kirjuks. Mis aga peamine, Old Hapsal Hotel sai uued nõud Portugali keraamikatehasest, kus nõude valimine käis sõna otseses mõttes laos, riiulite vahel, ning meid juhendas ja aitas tehase direktor isiklikult.

Kristeli pea on nagu ajalooõpik ja leksikon korraga. Iga koha, iga söögi ja iga joogi kohta on tal varuks hea mitu minutit kestev lugu ning enne, kui jõuan eelmise meelde jätta, on juba uus peatükk lahti. Nägime Portugali nii, nagu turist üksi seda ei näeks, ja kui hiljem Pinhãos Douro jõe ääres seisime, sain aru, et sinna veinipiirkonda peame koos Kristeliga kunagi ühe reisi korraldama. Seda kõike on lihtsalt nii palju, et isegi kuu aega kestev matkabussireis ei suuda seda endasse talletada.
Bacalhau ehk soolatursk
Igas riigis püüan leida selle ühe tooraine, mille nimel selle riigi elanikud elavad. Portugalis ei pidanud ma seda kaua otsima, sest Kristel ütles kohe: enne kui te pole bacalhau'd proovinud, ei tea te Portugali köögist mitte midagi. Bacalhau on soolatursk ja kõige üllatavam on tema päritolu. Kala püütakse suurte traalerlaevadega Norra ja Islandi vetest, soolatakse ja külmutatakse juba laeval ning laaditakse sülesuurustes kastides maha Ílhavo sadamas. Portugali rahvusroog tuleb lauale Põhja-Atlandilt ja keegi ei näe selles midagi imelikku. Kui küsisin Vista Alegre portselanitehase juhilt muuseas, mida ta jõuluõhtul sööb, vaatas ta mind nii, nagu oleksin küsinud, kas päike tõuseb idast: loomulikult bacalhau'd!
Õhtusöök Angeloga
Et me saaksime bacalhau'st ja selle maitsenüanssidest päriselt aimu, kutsus Kristel külla Angelo, koka, kes pidas aastaid restorani Algarves, kuni koroona sundis teda oma söögikoha uksed sulgema. Angelo on mees nagu orkester, kes lubas soolatursast valmistada mitmekäigulise õhtusöögi, kuid enne pidi kala õige vormi saavutama. Juba poes lõikas lahke müüja meie kivikõva soolatursa tükkideks ja seejärel algas kolmepäevane rituaal. Kala leotatakse külmas vees ja vett vahetatakse iga paari tunni tagant, et sool kalast välja tuleks ja niiskus selle asemele tõmbuks. Kui vett tihti ei vaheta, jääb kala soolaseks, ja kuna aega oli vaid kolm päeva, käis Kristel kalakausi juures nagu vastsündinu hälli juures, vett pidevalt vahetades.
Angelo saabus Annely sünnipäeva õhtuks. Annely, Andres ja Veiko istusid mugavalt köögisaare ääres, mina Angelo abikokana seisin tema kõrval köögis, ja siis läks lahti. Ma poleks eales arvanud, et ühest soolakalast saab teha nii palju erinevaid maitsvaid roogasid. Lauale jõudsid oliiviõlis marineeritud soolatursasalat ehk salada de bacalhau, soolatursasupp ehk sopa de bacalhau, jahutaignas frititud tursakotletid ehk pataniscas, kartuli ja tursaga pallikesed ehk bolinhos de bacalhau ning bacalhau à Brás, kus soolatursk kohtub muna, sibula ja õlis küpsetatud kartuliga.
Mitu tundi möllasime Angeloga Kristeli köögis ja mida kauem ma pannide vahel seisin, seda selgemaks sai, et selle tooraine pean Eestis väga teadlikult üles otsima ja pakkuma seda külalistele, kes teavad, mida nad tahavad. Õnneks oli Annely tellinud kohalikust kondiitriärist koogi, sest vastasel juhul oleksime valmistanud talle õhtu lõpetuseks soolakaladesserdi.



Portugali restoranides
Portugali restoranikultuur on spontaanne. Restorani minnakse otse töölt ja õhtusööki sõpradega ei pea nädalaid ette kokku leppima, sest eesmärk on lihtsalt koos olla. Teisipäeva õhtul novembri alguses oli Kristeli kodurestoran Rohutirts täis õhtusööki nautivaid sõpruskondi. Samas kohas oli käinud ka Tiit Pruuli juhitud meeskond, kes oli teel Bellingshauseni ekspeditsioonile, ja nende hulgas laevakokk Wend, kelle raamat sellest reisist seisab siiani restorani seinariiulil.


Portugalis alustatakse õhtusööki väikeste ampsudega, mida kutsutakse petiscodeks, ja meile toodi õrnalt marineeritud makrelli väikeste marineeritud sibulatega ning röstsaiale tõstetud tursamarja, mis oli enne keedetud ning seejärel õli ja kerge äädikaga marineeritud.

Kaheksajalariisi ehk arroz de polvo sõime Aveiros restoranis Marinhas, mis võitis 2026. aasta juunis üleriigilise konkursi Tascando, kus otsiti Portugali parimat tascat ehk lihtsat kohalikku söögikohta. Konkursil osales umbes 120 kohta ja Marinhas võitis just selle roaga, mille täisnimi on arroz de polvo com camarão ehk kaheksajalariis krevettidega. Riis on väga mahlane, tundub peaaegu nagu supp ja maitseb nagu ookean, mis on potti sattunud. Sellest roast saab meie „Jõulud ümber maailma“ õhtusöögi pearoa idee ning vein selle kõrvale tuleb Douro orust.
Samas restoranis pakutakse ka imelist krabirooga, millega alustasime Annely sünnipäeva tähistamist juba keskpäeval. Krabiliha, mis on iseenesest üsna kuiv, oli maitsestatud ja segatud kerge majoneesiga. Tulemus oli hõrk ning maitset rikastasid veelgi kõrvale serveeritud langustiinid ja krevetid.

Bairrada piimapõrsas
Kristeli kodukandist ei saa lahkuda, ilma et oleksid proovinud leitão'd ehk Bairrada piimapõrsast. Seda tullakse sööma üle kogu maailma ja tema pealinn on Mealhada, väike linn Aveirost umbes 40 minuti kaugusel, kus piimapõrsarestoranid reastuvad vana maantee ääres üksteise järel. Loo alguseks peetakse 1940. aastaid, mil üks kohalik ettevõtja hakkas möödasõitvatele autojuhtidele piimapõrsavõileibu müüma, ja 2011. aastal valiti leitão üheks Portugali gastronoomia seitsmest imest.
Põrsas on vaid poolteist kuud vana ja kaalub kuus kuni kümme kilo. Sisse määritakse pasta pipra, küüslaugu, searasva ja soolaga, seejärel aetakse põrsas pika varda otsa ja küpsetatakse puuahjus, kuni nahk on kuldoranž ja praksub hammaste all ning liha tuleb ise luu küljest lahti. Kõrvale pakutakse apelsiniviile, salatit ja kartulikrõpse ning juuakse kohalikku punast vahuveini, espumante tinto'd, mida tehakse samas piirkonnas Baga viinamarjast. Mullid ja hape lõikavad läbi rasvase liha ja krõbeda naha ning teevad suu iga ampsu järel uuesti värskeks. [Sinu mulje: kus te seda sõite ja kuidas see teile maitses?]


Douro org ja torm
Kristeli soovitused põhja suunas olid sama ahvatlevad kui Lõuna-Portugali omad. Peso da Régua ja Douro org on üks Portugali ilusamaid veinipiirkondi. Trás-os-Montes ja Miranda do Douro on Kristeli sõnul hoopis teine Portugal, kus räägitakse isegi oma keelt, mirandeesi keelt, ning kus kõige võimsamad vaated Douro kanjonile avanevad Hispaania poolelt Mirador del Fraile vaateplatvormilt. Edasi soovitas ta minna Rioja pealinna Logroñosse, kus õhtuti on mõnus liikuda Calle Laureli ja Calle San Juani tapabaarides, igaühes neist klaas veini ja mõni pincho võtta, ning lõpuks jõuda Santanderisse ja Santoñasse, mis on kuulus oma anšooviste poolest.


Me võtsime plaani Pinhão ja Santanderi, kuid loodus tegi omad parandused. Pinhãos ärgates oli Portugali tabanud torm jõudnud ka Douro orgu ja vihma sadas nagu oavarrest. Bussis istuda ja aknast vihma vaadata me ei tahtnud, restorani aga Lamuuga ei pääse, sest Portugalis koeri restoranidesse ei lubata ja istuda saab vaid terrassil. Kahju, et Santander ja selle kuulsad anšoovised jäid seekord nägemata. Santoña anšoovist saime õnneks proovida Kristeli juures ja see maitse jääb mind veel kauaks saatma.

Siin tuli välja matkabussi suurim eelis. Viskad pilgu Ventusky ilmarakendusse, vaatad, kus paistab päike, ja sõidad sinna. Aasta suurim torm, mis Portugali tabanud oli, näis meid igale poole jälitavat, nii et pärast põiget Douro jõe äärsetesse veini- ja portveinimajadesse võtsime ette 850 kilomeetrit ühe jutiga Vahemere äärde, Valencia alla. Sinna sa meile küll järele ei tule!
Laud neljale El Palmaris
Valencia lähedal jõudsime El Palmari, väikesesse kalurikülla Albufera riisipõldude keskel, kust on pärit päris paella valenciana kana ja küülikuga, mida põllumehed vanasti põllu ääres valmistasid. Tänaseks on külast saanud mõnusalt priske turismiatraktsioon: tänavad on täis restorane, kõik söögikohad on rahvast täis ja kõik söövad paellat.

Valisime restorani jõe ääres ja oleksime heameelega kohe jõeäärsesse lauda istunud, kuid teenindaja teatas, et see on laud neljale ja kahekesi sinna istuda ei saa. Selgitasin, et tuleme ainult sööma ega jää pikalt istuma, kuid vastus oli range „ei“. Seejärel lahendati olukord restorani moodi: meile tõsteti kahene laud restorani ala serva, otse pargitud auto ette, sest olime ju ikkagi jõe ääres. Mis sest, et restoranist väljas ja tunne nagu parklas.
Toit oli aus ja hea ning meie juurde saadeti uus teenindaja, ilmselt ainus, kes rääkis inglise keelt, ja tema oli väga tasemel. Sel ajal, kui me parklas istusime, täitusid aga mõlemad tühjad jõeäärsed neljased lauad, kumbki kahe inimesega, ja see tegi meele veelgi mõrumaks. Lõpetuseks ütlesin teenindajale, et kõik oli hea, kuid see, et meid parklasse tõsteti, on kuidagi piinlik. Kaamera kaelas ja gimbal telefoniga käes nägin ilmselt välja nagu keskmine reisiajakirjanik, nii et selgitasin, et töötame ise samas valdkonnas ja teame, kui oluline on külalislahkus ning see, et klient tuleks sinu juurde tagasi. Ja küsisin, mida nad mõtlevad, kui oma kliendile sellise žesti teevad.
Kuidas see lõppes
Teenindaja esimene reaktsioon oli: „Aga miks te mulle ei öelnud? Ma oleksin teie laua sinna tagasi tõstnud.“ Eelmine teenindaja oli aga jäänud rangeks ka pärast minu palvet. Seejärel jooksis jutt kokku ja juurde tulid teised teenindajad, kes hakkasid omavahel valjult hispaania keeles arutama, mis juhtus ja kes selle eest vastu pead saab. Üks hakkas arvet poolitama, teine tahtis meile tasuta magustoitu pakkuda. Meie ei tahtnud midagi tasuta. Tahtsime vaid öelda, et nii ei ole ilus teha: öelda külalisele, et ei saa, ja panna siis teised kahesed paarid samasse lauda. Lahkusime ühe küsimusega, mis mind hotellipidajana siiani saadab: miks hakkab terve meeskond liikuma alles siis, kui jama on juba majas?

Elu matkabussis

Kuu aega kümnel ruutmeetril paneb proovile iga sinu meele ja oskuse: ruumi sisustamise oskuse, manööverdamise, söögitegemise ja vahel ka kannatuse. Meie Citroën on 7,35 meetrit pikk ja kaalub umbes kolm tonni. See on asendusbuss, sest meie oma bussil ütles turbo üles juba Lätis. Sellise pikkusega linnakeskustesse ega kitsastele tänavatele ei sõida ja Hispaania linnade tavaparklatesse, kus koht on viis meetrit pikk, ei mahu, nii et pargime linna serva, aga ega meil soovi väga linna sisse sõita polegi.
Miks valime väikese bussi
Meie bussi tagastamisel oli ka oma hea omadus: nüüd on meil võrdlus kahe erineva bussi vahel. Kuu aega hiljem oleme üsna veendunud, et suure ja laia, seest uhke ja avara, kuid manööverdamisruumita bussiga me sõita ei soovi. Sellised bussid on seest mugavad nagu korterid, ent nendega saab sõita vaid sirgeid kiirteid pidi ja mäe tipus olevasse veinimõisa nendega naljalt ei pääse.
Seda õpetas meile üks kitsas mägitee, mis viis veinimajja. Tee oli täpselt sama lai kui meie auto, vihmast märg ja kivine ning rattad hakkasid libedal kivil ringi käima. Hea, et vett liiga palju polnud. Kui tekib tunne, et täna tahaks ööbida selle mäe otsas, kuhu viib kahe ratta laiune tee, on nelivedu ja kõrge buss palju olulisemad kui avar elutuba, sest vaade ja vaikne koht on seda väärt. Pealegi on just kõrgel platool kasvanud viinamarjadest tehtud veinid tunduvalt paremad kui need, mis on valminud all soojas.
Mida bussis tegelikult vaja on
WC-d ja dušši me bussis ei vaja. Olen pigem valmis põõsasse minema, kui taluma bussi WC lõhna või selle puhastusvahendi aroomi, ja pesta saab ka meres, sest külm vesi meid ei hirmuta. Kõik kämpingud, mille valime, on WC ja pesuruumidega ning sellise leiab alati. Hoopis olulisem on riidepuu, mida meie väikeses bussis algul polnud. Veiko ehitas selle olemasolevatest vahenditest endisesse WC-ruumi, sest igal endast lugupidaval hotellipidajal on reisil kaasas üks või paar kleiti.
Kuna reisime peamiselt kahekesi ja Lamuuga, ei vaja me ka juhiistme kohal asuvat magamisaset. Kedagi teist me endaga kaasa ei võta ja nii jääb ruumi meile endile rohkem. Reisi lõpus hakkas aga külg ees liikumine oma matkabussi kodus vaikselt ära tüütama, sest veini- ja õlikastid olid täitnud juba endise WC-ruumi ja Lamuu kuudi aluse ning hakkasid ähvardavalt vaatama ka meie voodi poole.
Matkabussi nõudega saime oma õppetunni juba esimesel matkabussireisil Soome. Algul tundus, et saame hakkama Ikeast ostetud taldrikute ja pottidega, kuid juba esimestel kilomeetritel oli igas kurvis kuulda väike trummisoolo. Kui sa ei taha, et sõidu ajal pidevalt midagi koliseks, osta spetsiaalsed matkaauto nõud ja sa ei kahetse. Teine asi, ilma milleta me enam teele ei asu, on väikesed hermeetilised karbid. Ükskõik mis toote avad ja külmkappi paned, teise kurvi järel on see ümber läinud. Seepärast tõstame avatud singid, juustud ja kilepakendis marineeritud paprikad kohe ümber väikestesse karpidesse, mille kaas käib klõpsuga kinni.
Lõuna-Hispaanias ja Portugalis on karavanpargid enamasti liivasel pinnasel ja liiv on kõikjal: bussis, voodis ja varvaste vahel. See hakkab lõpuks ära tüütama ning Valencia kandis, kus liiv asendus merekivikliibuga, tundsime suurt kergendust. Kivi ei jää varvaste vahele kinni ega tule voodisse kaasa.
Elektri eest küsitakse kämpingutes peaaegu alati lisatasu, viis kuni kaheksa eurot öö kohta, mis teeb kuu peale 140 kuni 225 eurot. Järgmiseks korraks mõtlen väikesele generaatorile, et saaks mõned ööd rahulikult rannas veeta, kuid kuna rannas ja looduskaitsealadel on generaator sageli keelatud, on vaiksem ja targem lahendus ilmselt soetada endale päikesepaneel koos akujaamaga.
Kuidas karavanparki valida
Kuna oma WC-d me ei kasuta, valime kämpingu, kus pesuruumid on käe-jala juures, nagu Nulesis Camping Playa Costa de Levante, kus buss seisis praktiliselt rannas. Tanklates ja rekkaparklates me ei ööbi, vaid eelistame turvalisi, aiaga piiratud karavanparke, kus on dušš ja WC. Ka siis tasub mõelda, mida ootad, sest perekämping ei sobi rahu otsijale, ja seda, et pool platsi on halloweeni ajal pidutsevaid peresid täis, ei tea paraku keegi ette.
Meie uueks avastuseks on nn talukämpingud, mida park4night'i rakendus märgib sildiga „On the farm“. Godelletas Valencia lähedal oli selline koht olemas, mõeldud ainult täiskasvanutele, ja öösel valitses seal kõrvulukustav vaikus. Pererahvas rääkis hispaanlaste kohta ebatavaliselt puhast inglise keelt ja hilistele saabujatele ootas veinikülmik, milles olid vesi, õlu ning valge ja punane vein.
Koeraga jahimaadel
Hommikul selgus aga, et ka vaikusel on omad piirid: kohe koidikul alustasid jahimehed metsküülikute jahti. Lamuu kardab pauke nagu enamik koeri. Juba El Puerto halloweeni-ööl, kui Veiko oli hetkeks kämpingu tualetti läinud, hüppas ta kohapealt, ilma hoogu võtmata, sest bussis pole hoovõtuks ruumi, üle minu ja maandus Veiko kohale. Ma ei saa siiani aru, kust ta selle jõu ja oskuse võttis, voodist alla ta enam hüpata ei julgenud, vaid mina pidin ta sülle võtma ja alla aitama.
Valencia ümbruses paugutatakse aga koguni kahel põhjusel, sest lisaks küülikutele on seal pardid. Valencia on paella sünnikoht ja linna ümbritsevad riisipõllud, kuhu pardid kogunevad parvede kaupa: novembris on Albufera üleujutatud riisipõldudel pardijahi hooaeg ja kevadine paugutamine toimub värske riisiseemne kaitseks, ikka eesmärgiga, et pardid seda nahka ei paneks. Koeraga reisijale on see hea õppetund: enne kohalejõudmist uuri, mis jahti seal peetakse ja mis päevadel, sest paugutamist võib kuulda Valencia piirkonnas aastaringselt.
Praktilised nipid
Mõned praktilised tõed matkabussiga seiklejale selgusid alles teel olles. Oktoober ja november on matkabussirahva hooaeg, nii et populaarsetesse kämpingutesse, nagu Sitges, tasub koht ette broneerida. Saksa ja Prantsuse stellplatzidel töötavad automaadid sageli ainult müntidega ning Ostertagis jäime 50-sendiste puudumise tõttu elektrita. Prantsuse supermarketite tanklaautomaadid lükkavad välismaa kaarte sageli tagasi, nii et sularaha peab alati varuks olema. Portugalis maksab kütus 2,08 kuni 2,31 eurot liitri eest, Hispaanias 1,96 kuni 1,99, seega tasub paak täis tankida enne piiri Hispaanias. Portugali teemaksud on elektroonilised: piiril registreerid pangakaardi EasyTolli automaadis ja edasi käib kõik iseenesest.
Meie teekond kaardil
Kuu ajaga sõitsime Tallinnast Lõuna-Hispaaniasse, sealt läbi Portugali ja tagasi Haapsallu kokku umbes 10 600 kilomeetrit. Kaardile on joonistatud meie trajektoor ööbimiskohtade ja tanklate järgi, nii et see näitab teekonda suures plaanis, mitte iga kõrvalteed. Kilomeetrid on ümardatud.


Varsti saad teada, kuidas püüdsime oma matkabussis piduliku Portugali õhtusöögi kahele 30 euro sisse klapitada. Seniks loe, kuidas meil läks õhtusöögiga kahele 30 euro eest Prantsusmaal ja Hispaanias.