Kui Eestis oli sel suvel see üks tõeliselt soe päev, seisin mina suure tõenäosusega köögis ja kuulsin päikesest meie külalistelt.
Oma hotellipidamise esimestest kuudest olen hellitanud mõtet, et ühel talvel saan endale lubada kolm kuud puhkust, seda mitte järjest, vaid tükkhaaval ja eri paigus, nagu kommid, mida karbist ükshaaval võetakse.
2026. aasta sügisel tundus, et see kommikarp on lõpuks minu juurde jõudnud.
Oli reede ja hotell oli külalisi täis. Baltic Agro meeskond koos Aeternum koolitajatega arutas meie juures viimaseid tööasju, kui mina istusin juba matkabussi ja tundsin, kuidas kogu suvi koos pulmade, juubelite ja hommikusöökidega vaikselt selja taha jääb.
Ees ootas kuu aega mõnusat kulgemist läbi Prantsusmaa Hispaaniasse ja sealt edasi Portugali, pardal Veiko ja mina ning kolmanda reisijana Lamuu. Rõõm oli nii suur, et ma ei julgenud seda unistust veel kõva häälega endale tunnistada.
Bussi kokkupakkimine oli võtnud mitu päeva, sest matkabuss ei luba pakkida ülearust: ruumi on vähe ning Euroopa teedel võidakse bussi kaaluda st meie oma täismass tohib olla kuni 3,5 tonni. Kui viimane kast oli paigas, viis Veiko bussi kaalumisele ja tuli tagasi uudisega, mis andis mõista: Hispaania veinile ja Portugali portselanile jääb varu 500 kilo ehk kogus, mille sisu üle võib igal turul, oliiviistanduses või portselanitehases vaielda.
„Mina tagasi ei lähe!“
Läti piirist olime vaevu üle saanud, kui kusagil Salacgrīva kandis süttis armatuurlaual mootorituli ja buss justkui hingas kogu õhu endast välja. Jõud kadus, gaasipedaal vajus tühjusesse. Tõmbasin meie liikuva hotelli teeserva, lülitasin mootori välja ja uuesti sisse, lootuses, et masin on lihtsalt ehmunud. Ei olnud, buss liikus küll edasi, kuid 85 km/h jäi tema uueks ülempiiriks ning sellise hooga oleksime Portugali jõudnud ehk kevadeks.
Mõne vaikse minuti pärast ütles Veiko väga rahulikult, et peame tagasi pöörama. Püüdsin jääda viisakaks, kuid vastus tuli märksa vähem rahulikult: „Mina tagasi ei lähe!“ Kõlasin iseenda kõrvus nagu laps, kellelt on unistuste mänguasi käest võetud ja korrutasin mõttes ikka edasi: mina tagasi ei lähe.
Kui olin olukorda veidi seedinud, andsin siiski järele ja pöörasin bussi nina Tallinna poole, sinna, kust me oma liikuva hotelli kevadel ostsime: mõistus võitis jonni napilt, aga siiski võitis.
Matkabusside müüja ei vaadanud kella, kuigi oli reede õhtu, vaid hakkas kohe lahendusi otsima. Esmaspäevani remonti ootama jääda me ei kavatsenud, sest kui oleme otsustanud Eestist lahkuda, siis me ka lahkume. Nii jäi meie buss remonti ja asemele saime uue, veidi väiksema, kuid üsna tutika bussi. Kõik see kuu aja matkavarustus, mida olime mitu päeva hoolikalt oma bussi paigutanud, tuli nüüd tunniga ümber tõsta ning pärast seda kolimist ei teadnud ma veel mitu päeva, kus miski asub.
Uus start sai alguse 24. oktoobri hommikul Tallinnast. Odomeeter näitas 30 412 kilomeetrit, paak oli täis ja reisiplaan, mida olin mitu kuud lihvinud, oli nüüd muutumas nö soovituslikuks.
Koer, kes ei mahu ühtegi puuri
Lamuu kaalub 28 kilo ehk tunduvalt rohkem kui keskmine kass ning see seab tema reisimisele üsna kindlad piirid. Enamik ühistranspordiliine lubab peale koeri, kes mahuvad väikesesse puuri ja kaaluvad kuni kümme kilo, nii et laev ja rong langesid meie plaanidest välja juba ammu enne pakkimist. Hispaania ja Portugali restoranidesse koeri enamasti sisse ei lasta ja terrassil võib istuda vaid siis, kui leiad laua, mis jääb teistest külastajatest viisakasse kaugusesse.
Matkabussirahva seas on koer seevastu sama loomulik kui kokkupandav tool ning paljudel on neid kaasas mitu. Vaatan neid inimesi ja kujutan ette keskmist matkabussireisijat: ta veedab suurema osa ajast oma bussis, selle kõrval või kuni 200 meetri raadiuses ega aja taga üha uusi sihtkohti ja elamusi. Kui sind koeraga kuhugi sisse ei lasta, saab laagriplatsist endast sihtkoht. Meie plaan on natuke rohkem näha ja tunnetada, kuid kui palju Lamuu sellega nõus on, selgub teel. Päris mitmel korral jääb ta bussi valvama: teeme aknad praokile või lülitame sisse konditsioneeri ja seame talle valmis kahest kausist koosneva veebaari.
Lõhnad ja maitsed
Hispaanias olen käinud korduvalt, Portugalis aga mitte kordagi. Seekord tahan mõlema maa lõhnu ja maitseid sisse hingata pikalt ja sügavalt, ilma et keegi kuklasse hingaks. Esimene suur maitseelamus ootas meid aga juba poolel teel, Poola ja Saksamaa piiril Zgorzeleci linnas, väikeses Jaapani söögikohas nimega ENSŌ ramen&more. Nautisime ramenit ja karaaget ning see elamus oli tasemel, mida mõõdan meie armsa sõbra, Jaapani koka Hiro, roogadega: seda latti ei ole lihtne ületada.
Almagros, La Mancha väikelinnas, istusime hommikul Plaza Mayori rohelise võlvkäigu all ja tellisime kartuliomletti, krõbedat võileiba riivitud värske tomati, kõva juustu ja anšoovistega ning piimakohvi. Tortilla de patatas, nagu seda omletti siin kutsutakse, oli keskelt mahlane, just nii, nagu hispaanlased seda armastavad, ja juust oli kõige tõenäolisemalt manchego, sest istusime sel hetkel tema kodumaal.
Ja need veinid! Eestis olles oleme mingil põhjusel Hispaania veinid unarusse jätnud ning kohtume nendega nüüd uuesti, nagu sõpradega, kellele unustasime aastaid helistada. Meie südame on seni võitnud Ribera del Duero. Alustasime oma veinipäevikut ja hindame iga pudelit, mida siin proovime, et leida lõpuks see üks kindel tee, mida mööda saab poeriiulilt kinnisilmi valida: seda oma külalistele pakuksime!
Kõige rohkem on mind aga üllatanud Cádizi kartulisalat, mida siin kutsutakse papas aliñás. Eestis tähendab kartulisalat enamasti majoneesi, hapukurki, vorsti ja muna, ning ausalt öeldes ei ole ma kunagi olnud selle suur austaja. Selles roas ei ole majoneesist jälgegi: soojad kartulitükid kastetakse rohke oliiviõli ja tilga šerriäädika segusse ning sekka lähevad vaid peeneks hakitud sibul ja petersell. Kõik on nii lihtne, et esimese ampsu järel tekib kahtlus, kas kokk unustas midagi lisada.
Ei unustanud. Roa peale puistatakse õhukesed viilud mojamat ehk vinnutatud tuunikala, mille soolane ja tihke maitse meenutab ookeani paremini kui ükski pilt, ning kõik selle seob kokku suitsutatud paprika, mida lisatakse roale heldelt. Selle sügav ja kergelt magus suits püsib suulael kaua. Salatit süüakse toasoojalt, nii et see ootab laual niikaua, kuni veiniklaasid on täis valatud.
Hotellipidaja teisel pool letti
Hotellipidajana mõtlen sellele, kuidas külaline meieni jõuab, kui lihtne on tal hotellini jõuda, sisse saada ja kuidas ta meilt lahkub. Sel reisil olen ise külaline paljudes karavanparkides, mis on omamoodi hotellid, seda ratastel olijatele. See teeb puhkusest minu jaoks ühtaegu seikluse ja mõnesmõttes ka koolitunni. Hindan oma märkmetes iga kohta kümne palli süsteemis ja vaatan kolme punkti: kui puhas see on st pesuruumid ja tualetid on esimeseks indikaatoriks, kui lahkelt meid vastu võetakse st kas ollakse kohal ka hilisel tunnil või on jäetud juhtnöörid ning kui kergesti koha üles leiame ja sisse pääseme.
Esimene öö Poolas Wigry järve ääres maksis 40 eurot (see oli kogu reisi kalleim peatumispaik!) ja dušši sai kasutada selleks saadud žetooni eest kuus minutit, mis on täpselt nii palju, et jõuad riided seljast võtta ja juba hakata kahetsema, et nii aeglane olid.
Teisel ööl Saksamaal, A6 kiirtee ääres Ostertagis, ei olnud vastuvõttu ega registreerimist, oli vaid postkast, kuhu tuli panna ümbrikuga 16 eurot; meie väikseim kupüür taskus oli aga 20, nii et Saksa matkabussimajandusele aitasime omalt poolt natuke kaasa.
Sitges oli seevastu kõik, mida külalisena loota oskad: kaks ööd palmide ja basseiniga kämpingus maksis 75 eurot ehk 37,50€ öö ning koristajad liikusid pidevalt ringi, puhastuslapid käes. Oktoobri lõpus võiks arvata, et kämpingud seisavad tühjana, kuid matkabussiga armastatakse reisida just nüüd ja koht oli peaaegu täis. Tegemist oli Hispaania armsaima peatumispaigaga!
Almagros tahtsime hommikul varakult edasi sõita, kuid suur raudvärav oli kinni ja vastuvõtt suletud. Otsisin kella, silti, telefoninumbrit, ükskõik mida, aga värav vaatas mulle vastu sama tühjalt kui pühapäevane kontor. Lõpuks leidsin numbri karavanpargi kodulehelt, helistasin ja värav avanes, kuid need paarkümmend minutit suletud värava taga panid mind mõtlema, kas ka meie külaline võib sattuda samasse olukorda.
Sõitsin edasi ja mõtlesin oma hotellile. Kui külaline jõuab meile liiga vara või liiga hilja, kas ta saab kohe helistada? Meil on telefoninumber värava kõrval, kuid see peaks olema otse väraval, välisuksel ja siseuksel, igal sammul silme ees, et külaline ei tunneks hetkekski, et ta on üksi jäetud.
Lõuna-Hispaanias ootasin ühel päeval Lamuuga poe ukse taga Veikot ja jälgisin akna kaudu, mis sees toimub. Inimesi oli palju, kassasid mitu ja kõigi taga pikk järjekord, kuid silma jäi üks kassapidaja, kes lõi kaubad läbi ja aitas seejärel eakat prouat tema oste suure südamerahuga kottidesse pakkida. Järjekord ootas ja kedagi see ei häirinud, ei kassapidajat, prouat ega ootajaid. Mulle tundub, et ootajad ei olnud kannatlikud pelgalt viisakusest, vaid seepärast, et teadsid: kui nende kord tuleb, saavad nemadki sama palju aega. Rahulikkus nakatab samamoodi nagu kiirustamine.
Taiga karavanpark El Puerto de Santa María
Ainus koht, mille broneerisime juba kodus, oli Taiga El Puerto de Santa María; ülejäänud ööbimised panime kinni samal päeval teel olles ja oktoobri lõpus jagus kohti kõigile. Taigasse sisse sõites saime kohe aru, et oleme sattunud teise maailma. Suur plats oli täis tihedalt kõrvuti pargitud karavanautosid, enamasti suuri ja veel suuremaid, ning mitu peret oli tulnud koos, parkinud autod ringi ja seadnud keskele lauad ja toolid, mille ümber istuti kambakesi.
Lapsed jooksid ümber autode, kihutasid ratastega teedel ning kogu plats sumises ühtlases melus, mis eestlasele, kes on harjunud vaikselt omaette tiksuma, tundus esialgu uskumatuna: kas tõesti oleme sattunud olukorda, kus elaks nagu mitmekorruselises korterelmus kus pea igas korteris on mõni kriiskav laps või haukuv koer? Järgmisel päeval oli halloween ning isad-emad katsid juba täna oma autode markiise ämblikuvõrkude ja maskidega.
Otsustasin, et kui keegi järgmisel päeval kommi küsima tuleb, panen uksele sildi „Kuri koer“. Lamuu vaatas oma kuudist kurbade silmadega minu poole ja sain aru, see silt ei tööta. Kommi meil polnud, lapsed meie juurde enam ei tulnud.
Öö, mil halloween vallutas El Puerto de Santa María karavanpargi, jääb meile ilmselt kauaks meelde, kui mitte meile, siis vähemalt Lamuule. Viie aasta jooksul ei ole ma näinud, et ta püüaks öösel meeleheitlikult meie voodisse pugeda, kuid väljas käis selline möll ja paukus selline ilutulestik, et kõik tema meeled karjusid üht: tahan koju ja vaikusesse, sõbra Leeksu juurde. Lükkasin teda korduvalt voodist maha, Veiko tõi talle tema lemmikvaiba ja nii pidasime üheskoos hommikuni vastu.
Aasta tagasi Chicagos olles arvasin, et tean, mis on halloween. Lõuna-Hispaanias selgus aga, et siia kogunevad kõige suuremad halloweeni austajad ja seda koos peredega ja nad panevad kokku ühe suure ühise peo, mis ei jäta kellelegi võimalust nautida rahu ja vaikust, mida meie siit esialgu otsisime.
Kui arvad, et järgmisel päeval nad lahkusid, siis eksid. Vaatasin järele ja selgus, et 1. novembri pühakutepäeva tõttu on neil veel üks vaba päev, nii et pidu sai omale lisapäeva ja meie koos sellega veel ühe öö esireas. Kui järgmine õhtu pimenes, astusid nad kõik justkui vaimud oma matkabussidest välja, hääled valjenesid ja lapsed kihutasid ratastel üha kiiremini, nagu oleksid kummitused päriselt platsile kokku tulnud.
…Jätkub
