Kahe sõbra juubel
Sel aastal said kaks minu head sõpra, Indrek ja Evelyn, mõlemad 60-aastaseks. Kahe peale 120 aastat, see on juba päris korralik number ja korralik number vajab korralikku pidu. Pidu peeti Old Hapsal Hotelis ning juubeli menüü sündis sealt, kust on sündinud suur osa meie sõprusest, nimelt ühistelt reisidelt.
Kõik algas Gruusiast
Tutvusime Indreku ja Evelyniga 2014. aastal Gruusias. Gruusia on selline maa, kus võõrad ei jää kuigi kauaks võõraks, eriti kui laud on kaetud, ja Gruusias on laud peaaegu alati kaetud. Sestpeale oleme peaaegu igal aastal kusagil koos reisinud ning ühel hetkel märkasime, et reisikaaslastest on saanud lähedased sõbrad. Sellised, kellega jagad lennujaamade ootesaale, varahommikusi turukäike ja hiliseid õhtusööke.
Nii et kui sõbrad otsustasid oma ümmargust tähtpäeva tähistada meie juures, oli mul kohe selge, et see menüü ei saa olla lihtsalt üks pidulik õhtusöök. See peab jutustama lugu.
Juubilaride ainus tingimus: part
Kui hakkasime menüüd arutama, oli juubilaridel üks kindel soov: pearoaks peab olema part. Ülejäänu jäeti minu hooleks. Kokale on see parim võimalik lähteülesanne, üks kindel tingimus ja kõik muu vaba.
Mõte liikus kohe meie viimasele ühisele reisile Kirde-Taisse. Tähistasime seal väikeses ja armsas Uboni linnas Eesti Vabariigi 108. sünnipäeva. Kilu-munavõileiba sel korral ei olnud, sest kiluga siselennule ei lasta, aga kohvris olid must leib ja sõber Kaido valmistatud kodune kiluvürts. Varahommikul läksime kohalikule turule, ostsime värsked krevetid ja karpkala ning hotellis, võimatult nüri noaga, sündis Eesti sünnipäeva hommikusöök Tai maitsetega. Rahva lemmikuks osutus arbuus kiluvürtsiga. Jah, arbuus kiluvürtsiga. Tais tundus see täiesti loogiline.
Samal päeval sõime piirkonna ühes hinnatuimas restoranis, kus meie reisikaaslane Jens oli laua broneerides möödaminnes maininud, et tuleme oma kodumaa sünnipäeva tähistama. Saali astudes ootas meid laud lilleseadetega Eesti lipu värvides, sinine tervitusjook ja pearoa kõrval sini-must-valge sticky rice. Selline märkamine võtab sõnatuks. Tai külalislahkus algab märkamisest, sellest, et keegi kuulab, kuuleb ja jätab meelde.
Just seda tahtsin ma oma sõpradele tagasi anda.
Panang, aga natuke euroopalikum
Parti serveerisime taipärase panangkastmega. Mitte päris sellisena, nagu seda Tais tehakse, vaid natuke euroopalikumana. Selline, mis sobis ühtviisi nii neile, kes Uboni turgu veel hästi mäletasid, kui ka neile külalistele, kes pole Taimaale kunagi jalga tõstnud.
Kõrvale pakkusime aurutatud jasmiiniriisi ja papaiasalatit, Kirde-Tai köögi kõige tuntumat rooga. Tais küsib müüja sult vahel, kui palju tšillit sinna panna, ja kui vastad liiga julgelt, oled järgmised pool tundi väga vaikne. Meie papaiasalat oli kergelt vürtsikas ja värske, täpselt nii palju, et meenutada, kust see pärit on, aga mitte nii palju, et keegi peaks pidulauast lahkuma.
Kuuskümmend taldrikut korraga
Külalisi oli ligi 60 ja kõik toidud serveerisime laudakandega. Pea kuuekümnele inimesele korraga serveerimine on köögis see hetk, kus kõik peab klappima: kaste peab jõudma koos pardiga lauale kuumana ja salat värskena ning ükski taldrik ei tohi jääda ootama, sest siis ootab ka keegi laua taga.
Ja siis saabus vaikus.
Seda vaikust tunneb iga kokk: kahvlid liiguvad, keegi ei räägi ja siis kostab ühest laua otsast “ohh”, teisest “mmm” ja kolmandast küsimus, kas kastet on veel. Paremat tagasisidet kokk ei vaja, eks natuke soojendas see minu südant ka sellepärast, et olin sel õhtul ühtaegu nii kokk kui ka sõber.
Menüü nagu elulugu
Juubel on hea hetk vaadata tagasi. Selleks ei pea koostama slaidiesitlust ega pidama tunnipikkust kõnet, vahel piisab ühest taldrikust, mis meenutab, kus sa oled käinud ja kellega.
Iga juubeli menüü ei pea muidugi viima Taisse. See võib sündida lapsepõlve maitsetest, esimesest ühisest reisist, vanaema retseptist või mõnest roast, mida pere igal jõulul ootab. Oluline on, et see räägiks midagi just sellest inimesest, kelle auks laud on kaetud.
Kui plaanid ise juubelit või sünnipäeva ja tahad, et pidulaud jutustaks sinu lugu, loe lähemalt, kuidas juubelipidu meie juures sünnib.
Mida arvasid juubilarid ise
„Peo kohta ei olegi midagi halba öelda, meie pidu oli lihtsalt imeline! Just täpselt selline, nagu olime seda endale pool aastat ette kujutanud. Umbes nii kaua me seda planeerisime.
Praktiliselt kogu meie pere ja sõpruskond oli kohal ning nautis õhtut koos meiega. Aeda oli püstitatud imekaunis roosidega raamitud peotelk, mille põrandat kattis vaip. Peolauad olid parasjagu lähestikku, et suhelda nii lauanaabrite kui ka naaberlaudadega. Ja ohh, millised hõrgud road perenaine Daire meile lauda kandis…
TAFF:festi korraldaja Raivo Taffenau oli peoõhtuks kokku pannud tõelise unistuste bändi. Marianne Leiburi laulud meelitasid külalised tantsupõrandale kaasa laulma, tantsima ja lihtsalt muusikat nautima. Ja mainimata ei saa jätta imekaunist sooja suveõhtut, mille OHH meile oli korraldanud.
Parim osa peost oli meie jaoks võimalus veeta pikk ja tüüne nädalavahetus Old Hapsal Hotelis pere ja sõprade seltsis, hea muusika saatel, päikeselises Haapsalus, tundega, nagu homset polekski.“
Indrek ja Evelyn
Sinu juubelilauale ei pea maailm jõudma ainult ühiste reisimälestuste kaudu. Oleme aastate jooksul reisinud paljudesse riikidesse ja igalt poolt midagi kaasa toonud: maitseid, tehnikaid, retsepte ja vahel ka sõpru. Gruusia supras, Itaalia trattoriates, Jaapani ramenibaarides, Tai turgudel ja paljudes teistes paikades. Kui mõni neist maadest on sinu jaoks eriline, olgu see sinu meeleolukaim reis, kauaoodatud unistus või lihtsalt lemmikköök, saame selle sinu juubelilauale tuua.