Jaapan ei ole mulle enam ammu võõras, see on kolmas kord siia tagasi tulla. Selle reisi eesmärk ei ole niisama matkata või toiduelamusi korjata. Sel korral tuleb fotokaamera minuga kaasa, aidates seda ilu nägema õppida. Kaamera ei ole minu jaoks enam vahend, millega lihtsalt hetki talletada vaid oluline filter, mis ei lase sellest ilust pealiskaudselt mööda vaadata. Liigun läbi kirsiõite Kesk-Jaapanist Põhja poole, Niigatasse, justkui ajaks kevadet taga.
Minu kõrval liigub kogu selle teekonna jooksul Eesti üks parimaid fotograafe ja Amazonas reisid reisijuht, Annika Metsla. Ta on olemas, näitab olukordasid kätte, juhendab. Jaapani kultuurist ja tavadest aitab läbi murda Janne, kes oma ettevõtte Rise&Zen kaudu toob Eestisse imelisi Jaapani teesid ning ainsana meist räägib Jaapani keelt.
Harjumus vaadata vs oskus näha
Me oleme harjunud vaatama, kiirelt, pealiskaudselt. Kaamera sunnib aeglustama, sa ei saa lihtsalt mööda kõndida vaid pead peatuma. Sa hakkad märkama detaile, valgust, erinevaid olukordasid.
Fotograafia on minu kirg olnud aastaid, mulle ei meeldi huupi pildistatud fotod. Olen seda meelt, et oma toodet või teenust peab kenasti presenteerima ja mis oleks veel parem viis selle tegemiseks, kui mitte kvaliteetne ja kaunis foto. Seetõttu otsustan õppida parimatelt ja kõige imelisemas keskkonnas, mida ette kujutada suudan – Jaapanis.
Sellisel viisil, kaks nädalat järjest läbi kaamera silma vaadates, ei ole mina Jaapanit ega tegelikult ühtegi teist riiki varem kogenud. See on ülipõnev. Juba reisi alguses saan aru: see on üks reisimise žanr, mis mulle väga sobib, seda võiks ette võtta kord aastas. Liikumine toimub aegluubis, ma lihtsalt olen kohal ja õpin märkama, kogema.
Valgus. Muster. Vari. Kompositsioon.
Vahel seisan ühe koha peal nii kaua, et hakkab külm. Aeg-ajalt ärkan enne kuut, et jõuda õitsvate kirsside alleele just hommikuse valguse ajaks. Just seal saan aru, kui võimas on pildistada vastu tõusvat päikest – milline valgus, millised tekstuurid ja näojooned. Tavaliselt ei ole ma nõus vabatahtlikult nii vara tõusma, aga siin, teiste fotograafide keskel, tundub see kuidagi täiesti loomuliku päeva algusena.
Tasub märgata!
Meie õppeprotsess Annika juhendamisel on kuidagi väga lihtsate, aga samas sügavate teemade ümber. Annika ei räägi kunagi lihtsalt seadistustest, vaid pigem sellest, kuidas pilti „näha“ enne, kui see üldse tehtud saab: kompositsioon, valguse suund, hetk.
Ta jagab oma nõkse nii loomulikult, et vahel tundub, et see kõik ongi ilmselge… kuni ise kaamera kätte võtan. Saan aru, et mul on veel üks objektiiv puudu, see 70–200, mis annaks mulle võimaluse püüda kodus tagasiolles hommikust Haapsalut nii, nagu ma seda ette kujutan: pehme bokeh, soojad toonid, selge kontrast. Õnneks sain praegu laenata armsa Heli 70–180 objektiivi ja see tunne, mida see annab, kinnitab mu mõtet veelgi.
Õhtuti, olgu see hotelli lobbys või tagasiteel hotelli bussis 😉 kuulame Annika loenguid kus üks mõte jääb alati kõlama – tasub märgata!
Mul on tunne, et Annika lihtsalt näeb enne, kui mina. Mina nagu alles otsin, kui tema on juba ülivinge pildi ära teinud. Ja kui me seisame kõrvuti sama objekti ees, siis tema fotot vaadates saan aru, kui palju mul veel õppida on, mitte tehniliselt, vaid just hetke nägemises. Aga see tuleb ajaga, ütleb Annika. Tema enda fotod, mis on tehtud 10, 20 või isegi 25 aastat tagasi, räägivad sellest üheselt, kogemus ei tule hetkega, see lihtsalt koguneb.