Mõnikord teeb elu nii ilusa ja pika ringi, et jääd pärast veel tükk aega mõtlema, kui kummaliselt ja soojalt võivad inimesed taas kokku sattuda.
Meie juurde on jõudnud läbi kaugete reiside väliseestlane ja alpinist Jüri Krasnojarki reisilt ning Indiast pärit elupõline matkaja, reisisell, fotograaf ja arhitekt Viren Tansaania reisilt.
Reis Krasnojarski oblastisse
2018. aastal avanes meil võimalus Tiit Pruuli juhtimisel külastada Krasnojarski oblastit ja sealset eestlaste küla Haidakit. Tegemist oli Eesti 100. sünnipäeva puhul korraldatud erilise reisiga, kus seltskonnas oli nii kultuuritegelasi kui ka väliseestlasi. Reis oli meeleolukas, täis põnevaid kohtumisi ja toredaid emotsioone. Teekond viis meid ka läbi Moskva ja Punase väljaku ning Siberi mägede, kus sai isegi matkamas käidud.
Tol ajal oli meil isegi plaan teha oma hotelli Siberi tuba. Foto jõudis juba seinalegi, kuni Suur Vend oma tegemistega sellele mõttele kriipsu peale tõmbas ning Siberi toast sai lõpuks Prantsusmaa.
Sellel reisil olid meiega ka väliseestlased, teiste seas härra Jüri Tint koos oma sõbraga. Mõlemad erakordselt erudeeritud, uudishimulikud ja soojad inimesed. Nendega oli hea vestelda, maailma asju arutada, on ju tegemist endiste alpinistidega, väga põnevad seiklused selja taga. Haidaki külas tegime ühise foto.
Ja siis aastaid hiljem, emadepäeval … kohtume Jüri Tintiga Haapsalus
Meie hotelli broneerib toa mees nimega Jüri Tint. 88-aastane. Reisib juba teist nädalat üksinda mööda Eestit, sõitnud autoga maha üle tuhande kilomeetri. Astub uksest sisse naeratades ja tunneb siirast rõõmu kõigest enda ümber: toast, hotellist, aiast ja lilledest vaasides. Lilli oli meil sel nädalal eriti palju, sest tähistasime äsja OHH sünnipäeva. Jüri oli neist täiesti lummatud. Näitas oma telefonist pilte ka enda aia lilledest, nimelt kasvatab ta New Yorgi lähistel oma kodus gladioole.
Hommikusöögi lauas veeres jutt reisimisele ja matkamisele. Krasnojarsk, Siber, Moskva… ja korraga saame aru: me olime ju ühel ja samal reisil!
Otsisin oma fotopangast välja vana pildi Haidaki külast, kus seisame kõrvuti ühe toreda vastuvõtu ajal. Sirvime koos läbi Krasnojarski fotoalbumi. Otsin välja Siberist soetatud punase rätiku, mis tol korral pildil mul peas oli, panen ka sel korral sama rätiku pähe, et teha ühine pilt Haapsalus.
Mina luban saata talle fotod, Jüri lubab vastu saata postkaardi oma kodust.
On ütlemata soe tunne kohata inimesi, kes satuvad meie teele justkui täiesti juhuslikult aga jätavad südamesse uskumatult suure ja sügava jälje.
Me oleme sinuga koos aastaid tagasi reisil käinud ja pärast seda pole enam kohtunud?
Nüüd on õige aeg tulla meile Haapsallu külla ja meenutada kogetud reise, ägedaid emotsioone ja lehitseda fotoalbumit.
Viren Pawar, mees Indiast, kes õpetas meid Aafrika loomi tunnetama
Meie reisid jõuavad ringiga tagasi meie juurde. Mõnikord uute sõpradena, mõnikord lugudena ja siis täiesti uskumatute kokkusattumustena.
2017. aastal kohtusime Viren Pawariga Tansaanias. Ühel safaril rahvuspargi väljasõidul, kus Viren püüdis meile üsna järjekindlalt auku pähe rääkida, et safarile tuleb minna vara hommikul. Mitte siis, kui turistid tavaliselt ärkavad ja mõnusalt pärast hommikusööki džiipidesse istuma hakkavad, vaid päriselt väga vara.
See tähendas pimedas ärkamist, uniste silmadega startimist ja teadmata, kas üldse midagi näeb. Enamus turiste ja giide eelistasid mugavamat varianti. Meie olime ainsad, kes Vireni mõttega kaasa läksid ning kohalikud giidid enne päikesetõusu maast lahti ajasid.
See tasus ennast kuhjaga ära. Nägin sellel hommikul rohkem loomi kui oleksin eales osanud oodata ja olgem ausad, pärast seda Aafrika safaritel pole ka rohkem kohanud. Mul on tänaseni alles foto ühest lõviperest, keda tookord kohtasime. Huvitaval kombel pole mul aga mitte ühtegi fotot meist koos Vireniga.
Siis möödusid aastad.
Umbes viis aastat hiljem sattusin Lõuna-Indiasse, Keralasse. Ühel hetkel tekkis mõte kirjutada Virenile ja küsida üsna juhuslikult: “Kuule, kus sa siin oma 1,4 miljardi elanikuga riigis üldse elad?”
Vastus tuli kiiresti: “Punes.” Kiire pilk India kaardile näitas, et ööbussiga umbes 12 tundi ja olengi kohal. Viren ja tema pere võtsid mind vastu kõrge aiaga ümbritsetud linnakus, kus nende perele kuulub läbi kahe korruse kodu, kuhu tavaelanik ilma loata sisse ei pääse. Järgnesid päevad, kus mulle avanes India hoopis teise nurga alt. Sünnipäevad ja traditsioonilised perekondlikud koosviibimised, ühised õhtusöögid ja laste sünnipäevad.
Iga päev uued maitsed, uued road, uued piirkonnad. Koos valmistasime õhtusööki perele, seda ikka maas istudes ja nalja ning naeru saatel. Vireni peres on täiesti tavaline, et süüa teeb see, kellele meeldib ja siis ta istub mugavalt maas ja hakib kõik koostisosad 10+ külalisele sealsamas maas, teised ümberringi tantsimas, nautimas.
Viren, tema vend ja venna naine Aarti olid võtnud eesmärgiks tutvustada mulle võimalikult palju India eri osariikide roogasid. Ikka ja jälle küsides: “Kas see on liiga vürtsikas?” “Võib-olla vajad jogurtit kõrvale?” Mida päev edasi, seda vähem jogurtit ma vajasin 🙂
Viren on suur matkaja ja loodusearmastaja. Ta vedas mind iga päev oma mootorrattaga mägedesse matkama ja loodust avastama. Linnud, liblikad, kivid ja mäed, see on tema maailm. Juba siis oli aru saada, et hingelt elaks ta linnast väljas, looduse keskel.
Täna, Haapsalus olles, ütleb ta mulle muuseas:
“Ma elangi nüüd Punes linnast eemal, mägede vahel, looduse keskel.” Täpselt nii, nagu ta unistas. Muuseas mainib ta midagi sellist, mis mind mõtlema paneb….
Kõnnime koos mööda Haapsalut, seda risti-põiki läbi hakseldades ning ühel hetkel ütleb Viren:
“Naljakas… Indias on sotsiaalmeedia täis klippe, kus inimesed teevad loodusevideosid ja panevad linnulaulu taustaks juurde. Siin Haapsalus ei ole seda vaja teha, linnulaul ongi päriselt olemas, koguaeg sinu kõrval.”
Ühel päeval sõidame Vireniga Lahemaa rahvusparki, teisel päeval Vormsile. Tagasi tulles ütleb Viren midagi, mis jääb ilmselt kauaks meelde: “Te elate täiesti ebareaalses kohas: ei Lahemaa ega Vormsi ole midagi eraldi ägedamat kui Haapsalu ise. Need kõik kohad kokku on ühe suure riigi inimese jaoks nagu üks suur rahvuspark.” Seda ütleb inimene, kes on India mõistes tõeline seikleja.
Erinevalt enamusest indialastest on Viren matkanud kümnetes Euroopa, Aasia ja Aafrika riikides. Tõenäoliselt on tema matkariikide nimekirjas isegi rohkem riike kui meil. Ta on Indias välja andnud raamatu “19 riiki, 460 päevaga” ning loodetavasti tuleb sellele peagi ka teine osa. Ja väga loodame, et sinna raamatusse mahub ka Eesti ja Haapsalu.
Kõige ägedam selle loo juures on aga ehk see, et juba viis aastat tagasi, kui meie hotelli toad alles sündisid, rääkisin Vireniga võimalusest kasutada tema fotosid meie India toas. India on üks neist paikadest, mis meid väga inspireerinud on. Täna kaunistavad meie lemmikrigi ja toa seintel Vireni tehtud fotod Holi ehk värvide festivalist, kohast kus mina ei julenud kaamerat väljagi võtta, sest värve lendas õhus lihtsalt ebareaalselt palju. Need fotod on aastaid olnud meie seinal.
Lõpuks sain pakkuda Virenile võimalust peatuda meie India toas, vaadata omaenda fotosid seinal ja süüa hommikul meiega koos Eesti hommikusööki, kaerahelbe putru, musta leiba ja Saaremaa anzoovist.
Aitäh, Viren. Oli ütlemata armas sinuga taas kohtuda. Kui sinu reisiraamat peagi inglise keelde tõlgitakse, tellime selle kindlasti meie India tuppa, et ka meie külalised saaksid sinu loost osa.
