Puhkekodu nr 15
2017. aasta märtsis allkirjastatud ostu-müügilepingu alusel said endise Haapsalu Arvutusjaama omanikeks Daire ja Veiko Kaup. Täpset plaani selle punastest tellistest hiiglasliku majaga isegi veel polnud, aga südames oli tunne, et siia võiks tekkida elamusmajutus. Nii alustatigi maja renoveerimisega 2019. aasta kevadel.
2018. aasta suvel avas aga uksed Haapsalu elamusmajutus: Puhkekodu nr 15, hotell, kus kõik kohad täitusid hetkega. Meile tulid külla DDT rattamatkalised (DDT ehk Dream Drinkers Team).
Numbritoad olid sisse seatud tubadesse, kus veel mõned aastakümned tagasi asetsesid hiiglaslikud arvutid, laest koorumas värv, põrandad kaetud puhta ehituspapiga. Iga külalise toal oli uksel silt nimega, toas ootamas väike energiabatoon.
Tol hetkel ei osanud me kuidagi arvata, et ühest rõõmsast pildist sünnib tugev muster.
Täpselt samas saalis, kus kunagi ehituspapile seatud pika laua taga naerdi ja tantsiti, peetakse mõne aasta pärast pulmi, juubeleid, seminare ja õhtusööke.
Need samad inimesed, sellest esimesest külaskäigust, leiavad ikka ja jälle tee siia tagasi ja väga paljud nende sõpradest on saanud meie ägedadateks sõpradeks. Juhhei, sõbrad!
Esimene arhitekt joonistab meile funk maja, ja seda mitu korda järjest, veel ja veel.
Oleme hämmingus, kuidas on võimalik Haapsalu vanalinna joonistada maja, mis näeb välja nagu oleks ta eksinud siia Viimsi poolsaare mõnest jõukamast nurgast? Arutasime omavahel, uurisime kohalike käest, püüdsime aru saada. Arhitekt rahustas meid: inimesed on harjunud olemasoleva punastest tellistest majaga ja linnaelanikke ei tohi traumeerida.
Võtan vastu otsuse, küll Haapsalu harjub ära ilma et punane telliskivi talle igapäevaselt otsa vaatab, meie hotell peab saama Haapsalu moodi ehk kergelt pitsiline ja mõnusalt rahulik.
Vahetame arhitekti, appi tuleb Allan Strus, kes on tuntud Kadrioru arhitektina.Allan joonistab arvutusjaama semele maja, mille kinnitame esimesel kohtumisel, vot see on see, mida me otsime ja soovime.
Täna, viis aastat hiljem, on päris armas kuulata külalisi, kes trepihallis vanu pilte vaatavad. Peaaegu alati tuleb sama reaktsioon: “Me ei oleks iial arvanud, et sellest punastest tellistest majast saab midagi sellist.”
Ja ausalt – ma ei ole siiani kuulnud ühtegi arvamust, et võiksime selle punase telliskivimaja tagasi tuua. Isegi mitte natuke.